Ku ma viil paar nädälit tagasi ütli, et maq pärlit putu-i, mudu nakas taa viil kah külge, sis paar päivä tagasi kävemiq Helle man pärlest liithelme tegemist opmah. Mino liithelmist saivaq kõrvarõngaq, a nigu edimäne tüü iks, om tõnõ veidükene tõistsugumadsõ kujoga, a ku naaq kõrvah ommaq, sis om tõnõ tõistpuul näko ni olõ-i arvogi saiaq. Aitüma Hellele!
Kui ma veel mõned nädalad tagasi ütlesin, et pärleid ma parem ei puutu, muidu jään nendesse järsku päris kinni, siis paar päeva tagasi olin sunnitud oma sõnu sööma ja käisime kambakesi Helle juures liithelme tegemist õppimas. Minul valmisid kõrvarõngad. Nagu esimese töö puhul ikka, ei tulnud mulgi kaks helmest päris ühesuguse kujuga, aga sellest pole ka suurt lugu, sest kui need kõrva panen, siis jääb ju nägu vahele ja erinev kuju ei olegi näha. Aitäh Hellele!
Väga armsad kõrvarõngad! Musta-valge kooslus on ikka super!
VastaKustutaAitäh, Triinu! Läksin jah oma esimesel katsetusel kindla peale ja valisin Helle pärlivalikust värvid, mis omavahel kindlasti sobivad.
VastaKustutaPärlid on sõltuvust tekitavad! (tean, millest räägin :))
VastaKustutaMonika, näib küll nii. Eile juba otsisin pärlendamise skeeme ja mõtlesin, kas peaks ikka endale ka pärliportsu ja vajalikud riistad koju murtesema. No hirm sõltuvusse jääda oligi põhjus, miks alles praegu esimest korda pärleid näppisin.
VastaKustuta