Laupäev, 15. august 2015

Oppiq olõ-i ilmangi ilda

Käve minevä nädälivaihtusõ Setomaal opmah traditsioonilidsõ seto kinda kudamist. Oppajas oll' Jõeste Kristi. Jah, om inemiisi, kiä tahtvaq villadsit kindit kutaq, ku väläh om 30 kraati lämmind.
Jõudsõmiq katõ oppuspäävä joosul kutaq külh õnnõ kats proovilapikõist, a näide katõ lapiga sai peris pall'o opitus. Kõgõpäält opsõ pässä takast tüü luumist ja katõvärmilist käändmist ja koi edimäst kõrda ka kõrdmaokirja...
Möödunud nädalavahetusel käisin Setomaal traditsioonilise seto kinda koolitusel. Õpetajaks oli Kristi Jõeste. Jah, on inimesi, kes tahavad villaseid kindaid kududa, kui väljas on 30 kraadi sooja. 
Jõudsime kahe päeva jooksul kududa küll vaid kaks proovilappi, aga nende kahe lapi jooksul jõudsin nii mõndagi õppida. Kõigepealt õppisin pöidla tagant loomist ja kahevärvilise keerukorra tegemist ja esimest korda kudusin ka kõrdmaokirja...
 ... üte tahiga kinda kokkovõtmist ni seto kindidele umast tümpä lõpõtamist.
...ühetahilist kokkuvõtmist ja seto kinnastele omast tömpi lõpetamist.
Tõsõ proovilapi man teimiq katõvärmilist tümpä lõpõtamist (taast es olõ inne koolituspäivä kuulnuki, kõnõlõmalda tuust, et olõssi võinuq arvadaq, et maq kunagi midägi säänest ESI tegemä opi)...
Teise proovilapi juures tegime kahevärvilise tömbi lõpetuse (ma polnud enne koolitust kuulnudki, et selline asi olemas on, ja veel vähem oskasin ette kujutada, et ma kunagi midagi nii lahedat ISE kuduma õpin)
  

... katõ ni poolõ tahiga kokkovõtmist ni vikliga soonikut. Proovilapiq ommaq kuatuq 1,25 mm vardidõga 8/2 jämmüsega villadsõst langast.
... 2,5tahist kokkuvõtmist ja vikliga soonikut. Proovilapid on kootud 1,25 mm varrastega 8/2 jämedusega villasest lõngast.
Ja tõsõ päävä lõpuh naksimiq kudama traditsioonilist seto pulmakinnast. Noq lää-i tüü kuiki hõlpsahõ edesi, selle et pia egä varda takast om vajja imehtelläq, ku ill'os taa iks om.
Ja teise päeva lõpus hakkasime traditsioonilist seto pulmakinnast kuduma. Kudumine aga ei lähe kuigi kiiresti edasi, sest pärast iga varda kudumist on vaja ju imetleda, kui ilus see ikkagi on.
Ku kinkälgi om võimalus Jõeste Kristi koolitusõst ossa saiaq, sis kimmähe soovitaq. Nii hää om kaiaq, ku inemine tege tuud, midä tä tõtõstõ häste mõist ja miä tälle miildüs. Ja oppiq saa kah pall'o. Muiduki tennä ka Sarvõ Õiõt, kiä koolitusõ kõrrald'.
Kui kellelgi on võimalus Kristi Jõeste koolitusest osa saada, siis kindlasti soovitan seda teha. Nii hea on vaadata, kui inimene teeb seda, mida ta tõesti hästi oskab ja mis talle meeldib. Ja õppida on seal koolitusel ka palju. Ja loomulikult tänan Õie Sarve, kes koolituse korraldas.

Reede, 7. august 2015

...ja ta koob siiski.. ehk Tiina lilleaed

Olõ iks veidükene kudanu kah, mis tuust, et tah olõ-i pikkä aigu midägi näüdänüq. Timahavva läts tõtõstõ suvinõ puhkus kõik kohegi muialõ ni kutaq sai väegä veidüq. A midägi om iks valmis saanuq ja noq, ilosidõ ilmuga sai ka pildi pääle püütüs.
Olen ikka veidi kudunud ka, kuigi siin pole juba üle kuu aja midagi näidanud. Sel aastal läks tõesti suvine puhkus kuhugi täiesti mujale, kududa sain väga vähe. Aga midagi on ikka valmis ka saanud ja nüüd ilusate ilmadega sai ka pildile püütud.
Mustrimaailma foorumih tetti jälq salahuisi kudaminõ. Teedä oll', et taast tulõ sali, aq midägi muud teedäq es olõ. Ja tull'gina sääne illos salikõnõ. Mustrõ om kokko pandnuq Tiina ni taa löüd timä blogist.
Mustrimaailma foorumis korraldati jälle salakudumine.Teada oli, et kootakse rätti, kuid millist täpselt, seda ei teatud. Ja lõpuks tuli siis välja selline ilus sallikene. Mustri on loonud Tiina ning selle võib leida tema blogist.
Langas om Malabrigo Lace. Taa om umbõ lämmi ja pehmeq ni taad om hää kutaq, aq saa-i ütlemäldäq jättäq, et nii kallist langast uutnuq, et es olnuq üteh 50grammilidsõh vihih kattõ sõlmõ ni et värm olnuq vähä ütelidsemb. Saa arvo külh, et taa piätki olõma veidükene tähtligäne, aq vast võinuq ka tõistmuudu, mitte nii, et kõrraga hüppäs lang pikäs aos tooni jao tummõmbas, nigu olõssi eri partiist langaga kudanu, kuiki tegelikult tulõ lang samast vihist. Sääne oll' siis täämbäne hala- ni kriitiganukk.
Lõngaks on Malabrigo Lace. See on hästi soe ja pehme ning seda on väga hea kududa, kuid ei saa ütlemata jätta, et sellest hinnaklassist lõnga puhul oleks oodanud, et ühes 50grammises vihis ei oleks kaht sõlmekohta ning et värv oleks veidi ühtlasem. Saan aru küll, et see peabki olema veidi tähniline, aga vast siiski võiks teisiti ka, mitte nii, et korraga muutub lõng pikaks ajaks tooni võrra tumedamaks, nagu oleks mingi osa kudunud teisest partiist lõngaga, kuigi tegelikult tuleb lõng samast vihist. Selline oli siis tänane hala- ja kriitikanurk.
Sali tull' sääne vähämb - ülämäne viir om 134 cm ni keskest üleväst alla 63 cm. Talvõl om kimmähe hää palitu ala kaala panda, taa om jo väega lämmi ni pehmeq. Koi 3 mm vardidõga. Langa läts õnnõ 66 grammi, kuiki salil ommaq ka nupiq seeh.
Rätt tuli selline väiksemat sorti - ülaäär on ainult 134 cm ning keskelt on kõrgus 63 cm. Talvel on seda kindlasti hea mantli alla kaela panna, on see ju väga mõnusalt pehme ja soe. Kudusin 3 mm varrastega. Lõnga läks vaid 66 grammi, kuigi rätil on ka nupud sees.
Pildiq tekk' Aare. Aitüma! Tõnõ, kinkäle aitüma taha üldäq, om Meeli, kinkä riiulitühendüsmüügist ma taa perädü ilosa mahhelilla värmiga langa hindäle sai.
Pildid tegi Aare. Aitäh! Teine, kellele aitäh ütlen, on Meeli, kelle riiulitühjendusmüügist ma selle imelise mahelilla värviga lõnga endale sain.

Neljapäev, 6. august 2015

Väljakutse

Kiire ja ringisahmimist täis juulikuine puhkusekuu on möödas ja olen jälle stabiilsemalt arvuti läheduses. Kõigepealt lahendan vanad võlad. Ülle esitas mulle juba pea kuu aega tagasi väljakutse, aga siiani polegi olnud mahti rahulikult arvuti taha istuda ja kirjutada, aga parem hilja kui mitte kunagi. 

1. Parim lapsepõlvemälestus?
Räägi, mis spontaanselt tuleb meelde.

2. Kas sinu lapsepõlvekodus või suguvõsas tehti käsitöid?

3. Kas sinu praeguses kodus on vanemate/vanavanemate valmistatud esemeid? Lisa mõni foto.

Ja minu vastused:

1. Ma olin lapsena täiesti vanaisalaps. Päris väiksena elasime me koos, aga muidu käis asi nii, et niikui suvi saabus, hakkasin ma nuiama, et mind Võrumaale vanaisa juurde trasporditaks. Nii et on täiesti loomulik, et kui parimale lapsepõlvemälestusele mõtlema hakkasin, tuli kohe meelde midagi seoses vanaisaga. Kas see nüüd just parim on, aga igati meeldiv siiski. Mu vanaisal oli säravoranž Moskvitš. Aeg-ajalt mõnel ilusal suvepäeval pakkis vanaisa mind autosse ja nii me selle uhket värvi masinaga mööda Võrumaa käänulisi kruusateid lasime. Sinna juurde käisid lood vanaisa juhtumitest kohalikel teedel (ta oli nimelt olnud höövlijuht ja nii oli tal pea iga teega isiklik suhe). Enamasti sõitsime me küll asja pärast - kas marjule või tädi Ella juurde, aga mõnikord käisime ka niisama Haanjas või Rõuges.

2. Mu suguvõsas on väga palju käsitööd tehtud. Mu Võrumaa vanaema olevat teinud kohe väga-väga palju, tema kohta kuulen lausa muinasjutulisi jutte sellest, mida kõike ta on teinud. Kõigepealt loomulikult kudunud. Vanaisa ikka rääkis, kuidas vanaema oli mõnikord bussi pealt tulnud, ei olnud lubanud endaga rääkida, vaid oli kohe läinud paberi juurde, et kirja panna ilus muster, mida ta bussis kellegi kampsuni peal oli näinud. Kord oli see ilus muster olnud tuttava inimese seljas ja vanaema oli küsinud mustrit, kuid inimene ei olnud andnud. Aga mõne nädala pärast oli mu vanaemal sama mustriga kampsun seljas olnud. Teine jutt, mis vanaema ja kudumisega kohe meelde tuleb, on see, kuidas vanaema olevat lapsena karjas käinud ja vanavanaema oli talle kaasa andnud vardad ja lõnga, et mis seal karjas ikka niisama passida, et koo samal ajal parem sokke, aga koo tugevasti, siis ei tule auk nii kergesti sisse. Ja vanaema oli siis kudunud tugevasti, nagu kästi, aga paraku nii tugevasti, et vardaid ei saanud muidu edasi kui kiviga koputades :) Ja siis oli vanaema veel õmmelnud. Ema on ikka rääkinud, kuidas ta oli nagu väike nukuke, kui vanaema talle enda õmmeldud riided selga pani. Ja loomulikult oli ta heegeldanud ja tikkinud. Ka voodipesu oli olnud kas vanaema enda heegeldatud vahepitsiga või siis tikandiga. Ja vaipu oli ka kudunud. Aga selle asja kurvast poolest räägin järgmise punkti all.
Ka mu teine vanaema - müüvanaema, nagu ma teda kutsusin (no tal olid lehmad) - kudus palju. Tema oli meie põhiline kindatootja. Ja et meil õega käed talvel külmetama ei hakkaks, kudus ta meile kahekordsed kindad. Oi, kuidas ma neid armastasin. 
Ka mu ema teeb ilusat käsitööd. Ta õmbleb väga hästi, mäletan, et lapsena õmbles ta meile isegi joped selga. Ja tema õmmeldud tekikotid ei olnud kunagi nii kõverate õmblustega kui hiljem poest ostetud. Loomulikult oskab ta kududa ka, aga meil on kujunenud tööjaotus - tema õmbleb ja mina koon. Aeg-ajalt mu ema heegeldab ja tikib. 

3. Ja nüüd see kurb asi, mida ma vanaema käsitööst rääkides mainisin - mitte midagi pole säilinud. Mu vanaema oli väga pikalt raskelt haige ja käsitööd enam ei teinud, aga kõik tema tehtud asjad olid pidevalt kasutusel ja kulusid lihtsalt läbi, katkised kampsunid-sokid on aga lõngaks tagasi saanud. Lapsepõlvest mäletan veel tema kootud vaipu ja tema heegeldatud pitsidega padjapüüre, aga neidki pole enam. Tean, et mu õde kannab veel üht tema kootud pluusi. Aga see-eest saan näidata oma ema tikitud piltidega ja loomulikult ka ema õmmeldud padjapüüre, mis meil pidevalt kasutusel on ja mis on minu suured lemmikud.
 
  
Esitan omakorda väljakutse Monikale ja Meelile.