Pühapäev, 29. juuni 2014

Hiir

Uma viil aastagatagonõ mänguasju mitte tetäq tahtminõ pand noq minno hinnästki imehtämä. Om miildümä nakanu. Seokõrd sai valmis hiirekene.
Oma veel aastatagune vastumeelsus mänguasjade tegemisele paneb nüüd mind ennastki imetsama. On meeldima hakanud. Seekord sai siis valmis hiireke.
Taa hiir võlusi minno uma piinu (iks lipsiga ju), aq siski krutsklidsõ olõmisega. Saa-s kuiki jättä umalõ latsõlõ säänest tegemäldäq.
See hiir võlus mind oma peene (ikkagi lipsuga ju), kuid siiski krutskeid täis olemisega. Ei saanud kuidagi oma last sellisest toredast tegelasest ilma jätta.
Hiir om tett Little Muggles'i oppusõ perrä. Oppus om perädü selgehe kirotõdu. Soovita kaiaq ka timä tõisi oppusi, väega vahvaq mänguas'aq ommaq täl. Langas om Schachenmayri Catania. Hiirel pikkust 17 cm (ilma hannalda).
Hiir on tehtud Little Muggles'i õpetuse järgi. Õpetus on nii selgelt ja lihtsalt kirja pandud, et lausa lust oli teha. Muide, soovitan vaadata ka tema teisi õpetusi, tal on väga vahvad mänguasjad. Lõngaks on Schachenmayri Catania. Hiirel pikkust 17 cm (ilma sabata). 
Lats uutsõ nii väega hiirekese valmissaamist. Käve sagõhõhõ kaemah, kuimuudu edesi lätt, ja uursõ, määne jupp kohe lätt. Puulsalahuisi pruuvsõ juppõga veidi mängigi. Olõ tävveste kimmäs, et tegemisprotsessi nägemine ja tuust ossasaaminõ and mänguas'ale vurhvi manoq.
Laps ootas hiire valmimist väga. Käis pidevalt vaatamas, kuidas heegeldamine edeneb, ja uuris, millist juppi teen ja kuhu see hiljem läheb. Poolsalaja proovis juba juppidega veidi mängida. Olen täiesti kindel, et tegemisprotsessi nägemine ja sellest osasaamine muudab mänguasja lapse jaoks omamaks.
Eeläq võeti hiir igatahes miikaq üteh Turu liina keskao päivile ja laadule. Pildil omgi hiir tsillukõsõ puhkõpausi aigu.
Eile võeti hiir igatahes kaasa Turu keskaja päevadele ja laadale. Pildil ongi hiir väikese puhkepausi ajal.
Nimme hiirekesel viil ei olõq. A taasuunalinõ mõtlõminõ käü.
Nime hiirel veel pole, aga sellesuunaline mõte töötab.

Pühapäev, 1. juuni 2014

Olive'i salaaed

Mustrimaailma foorumih kõrraldõdi lihtsä pitssalli salakudaminõ, egä nädäli annõti jupikõnõ mustrõst ni mi tiiä-s, määnest salli kuami. Saa-s jättä ossa võtmalda, tuud inämb et kunagi oll' ütest tõsõst salist üle jäänüq õkvalt paras hulk Raasiku ütekõrdset villast langa. Lõpus tull' vällä, et tegemist om Olive'i Aia salliga
Mustrimaailma foorumis korraldati lihtsa pitssalli salakudumine, igal nädalal anti jupikene mustrist ning me ei teadnud, millist salli koome. Ei saanud jätta osa võtmata, seda enam, et kunagi oli ühest teisest sallist üle jäänud just parajas koguses Raasiku ühekordset villast lõnga. Lõpuks tuli välja, et tegemist on  Olive'i Aia salliga.
Taa salli kudaminõ om tõtõstõ lihtsä, a heegelnõglaga maaha"kudaminõ" oll' jo rassõmb ni vinütamisest parõmb kõnõlõgi-i (nakka muidu pruukma sõnavarra, midä trükkü kuikimuudu kannahta-i), näpoots om nöpsnõklu pandmisõst igatahõs viil vallus. Ja tullõm' saa-s iks peris sääne, minkaga peris rahul võissiq ollaq.
Selle salli kudumine on tõesti lihtne, kuid mahaheegeldamine oli juba tüütum ning venitamisest parem ei räägigi (kardan, et hakkan sellega seoses vängeid ebatsensuurseid sõnu kasutama), sõrmeots on nööpnõelade panemisest igatahes ikka veel valus. Ja kui aus olla, siis ei saanud see äär ikka selline, millega päris rahule võiks jääda. 
Kuat 3 mm vardidõga, pitsijago 3,5 mm vardidõga. Langa läts 60 g ümbre.
Keskosa kootud 3 mm varrastega, pitsiosa 3,5 mm varrastega. Lõnga kulus 60 grammi kanti.
Kävemi latsõga täämbä kärekiili korjamah ni püüdse sis kõrraga salli ka pildi pääle. Ku mõtsast vällä saama naksimi, sis küsse lats kõrraga: "Miä taa om?" Tiiraa pääl oll' keräh kõgõ vähämb siug, kedä ma umah eloh olõ nännüq: kõgõ rohkõmb nii 20 cm pikk. 
Käisime täna lapsega maikellukesi korjamas, püüdsin siis korraga salli ka pildile. Kui metsast välja saama hakkasime, küsis laps korraga: "Mis see on?" Teeraja peal oli keras kõige väiksem rästik, keda olen näinud: pikkust oli tal kõige rohkem 20 cm.