pühapäev, 20. detsember 2015

Langaperäq sukkõs

Mu hää sõbõr pallõl' umalõ kolmõlõ latsõlõ sukaq kutaq. Et timä kolmõst latsõst saa kõgõ vanõmb pia ütessä aastat vanas ni kõgõ noorõmb olõ-i viil kolmõ kuudki, sis mõtli, et taa oma hää võimalus langaperrit veidembäs kutaq (tuu tähendäs võimalus, minkäst saa-i kuiki ärq üldäq). Selle sukaq nii kiriväq saivaqki.
Mu hea sõber palus oma kolmele lapsele villased sokid kududa. Et ta kõige vanem laps saab varsti üheksa-aastaseks ja kõige noorem pole veel kolme kuudki, siis mõtlesin, et see on võimalus kududa ära vähemalt osagi lõngajääkidest (st võimalus, mida ei saa kasutamata jätta). Et jääkidest, said sokid üsna kirjud.
Kõgõ noorõmb sai hindäle ketse muudu sukakõsõq, miä sobissõgi inne säändsile latsilõ, kinkäl olõ-i vajja viil saapit jalga toppiq. Pilditegemise aos panni sukkõ sisse umaq kindaq, et sukaq olõssiq parõmbah vormih, aq noq kae pildi päält, et naaq olõssi ku miiq kass talvõl - punnitaseq mõnõ kotussõ päält.
Kõige noorem sai endale ketsilaadsed sokid, mis tegelikult sobivadki vaid sellistele lastele, kellele veel saapaid vaja pole. Pildistamise ajaks toppisin neisse oma kindad, et sokikesed paremini vormi hoiaksid, aga nüüd vaatan pildi pealt, et need on nagu meie kass talvel - punnitavad ebaloomulikult mõne koha pealt.

Sukaq ommaq külh tsillukõsõq, aq jummal sundku, koh oll' sääl otsi käkkiq! (As'a tekk hullõmbas taa, et pidi vaihõpääl ka langu jatkama, selle et üte langa perä sai peris otsa). Sukkõ oppus om saiaq Raverlyst - kaeq siist. Langas tiidmäldäq langu peräq ja koi näid 3,5 mm vardidõga.
Papud on küll väikesed, aga püha müristus, kus oli alles otsi peita! (Oma panuse otste rohkusele andis muidugi ka see, et vahepeal pidin lõngu jätkama, sest mõni jääk sai ju poole töö pealt otsa). Õpetuse võib leida Ravelryst - vt siit. Lõngad on teadmata lõngade jäägid, kudusin neid 3,5 mm varrastega.
Keskmädse latsõ lemmikvärv om roosa. Et roosat langa olõ-s mul küländ pall'o tuusjaos, et mõlõmbaq sukaq roosaq kutaq, sis tull' löüdäq muu variants. Otsusti tetäq kõlladse põh'a pääle roosaq täheq. Ja seereq kutaq hoobis kiriväst langast, koh om nii roosat ku kõllast. Mu umalõ latsõlõ miildüq naaq sukaq väega, tä tahtsõ hindäle ka säändsit saiaq. Kõllast langa om külh viil küländ hulga, aq tõisi olõ-i inämb kuiki pall'o jäänüq. Nii et tulõ veidi muid perri mano säädiq. Kua-s määndsegi oppusõ perrä, tei, nigu tull'; pruuksõ 2 mm vardit. Kiriväs ni roosas langas om Dropsi Fabel, kõllanõ om Regia sukalang.
Keskmise lapse lemmikvärviks on roosa. Et roosat lõnga polnud mul piisavalt palju, et ta üleni roosad sokid oleks võinud saada, siis tuli leida muu lahendus. Otsustasin kududa kollase põhja peale roosad tähnid; ja säär kududa hoopis kirjust lõngast, kus on nii roosat kui ka kollast. Mu oma lapsele meeldisid need sokid nii väga, et ta tahtis nüüd endale ka selliseid. Kollast lõnga on küll veel küllaltki viisakas kogus järel, kuid teisi pole enam kuigi palju. Nii et tuleb muid jääke ka juurde sättida. Õpetust ees ei olnud, kudusin, nagu tuli; kasutasin 2 mm vardaid. Kirjuks ja roosaks lõngaks on Dropsi Fabel, kollane on Regia sokilõng.

Kõgõ vanõmba latsõ sukkõga arvõsti veidükene võlssi. Olli kimmäs, et musta langa haarus, aq haaru-s. Jää-s muud üle, ku koi otsaq valgõ langaga. Hindäl saa-s süä tsalka, aq musta langa mano ostma ka lää-s. Koi 3,5 mm vardidõga, pruunis langas om Dropsi Karisma, aq tõisi langu tiiä-i. 
Vanima lapse sokkide puhul panin arvestusega täiesti puusse. Olin üsna kindel, et musta lõnga jätkub, aga tegelikult jäi päris palju puudu. Muud ei jäänud üle, kudusin otsad valgega. Ma ei ole selle lahendusega küll kuigi rahul, aga musta lõnga juurde ostma ka ei lähe. Kudusin 3,5 mm varrastega, pruuniks lõngaks on Dropsi Karisma, teisi lõngu ei tea.

Ilosit pühhi! Hummõn' omgi jo tuumapäiv, miä om ka jõuluao alostusõs.
Ilusat pühadeaega! Homme ongi ju juba toomapäev, mis on ühtlasi ka jõuluaja alguseks.

reede, 18. detsember 2015

Jõulupeo viktoriini auhinnaks

Meil oll' instituudi joulupido ni pido ütes osas oll' viktoriin. Hää kolleeg, kiä oll' üts pido kõrraldajist, pallõl' mul viktoriini avvuhinnas midägi kutaq. Minevä aastaga oll' avvuhind olnuq midägi esi küdsätüt ni seokõrd taheti avvuhinnas käsitüüd. Kolleeg pallõl' tetäq midägi väikut, ütehkuuh jõudsemiq kinda-võtmõhoitjiteniq, midä olõ ka varrampa tennüq (kaeq siist). Tei näid sis kats tükkü. Koi maavilladsõst langast 1,5 mm vardidõga.
Meil oli instituudi jõulupidu ja selle üheks osaks oli viktoriin. Hea kolleeg, kes oli ka üks peo korraldajatest, palus mul auhinnaks midagi kududa. Möödunud aastal olid auhinnad olnud kokakunsti vallast ja sel aastal sooviti käsitööd. Kolleeg palus mul teha midagi väikest ning koos jõudsime kinnasvõtmehoidjateni, mida olen ka varem kudunud (vt siit). Tegin neid siis kaks tükki. Kudusin maavillasest lõngast 1,5 mm varrastega.
Viktoriin esi oll' väega lustilinõ, nigu ka muu pido. Muu siäh küsti, mille kirotadas eesti-võro sõnaraamatuh võro kiilt katõ värmiga. Ja ka tuud, midä om vanah eesti keeleh tähendänüq umahussõna endas vai määne eesti sõna om tulnuq alamsaksa keele sõnast pöldīk (nii ö ku i piässiq olõma pikäq) vai spelt, minkäst edimäne om tähendänüq 'roiskveetiik, -auk, roojatiik, -auk' ni tõnõ 'agan'. Nooh, kiä tiid?
Viktoriin ise oli väga meeleolukas, nagu ka muu pidu. Muu hulgas küsiti, miks kirjutatakse eesti-võro sõnaraamatus võro keelt kahe värviga. Ja veel näiteks, mida on vanas eesti keeles tähendanud omadussõna endas või milline eesti sõna on pärit alamsaksa keele sõnast pöldīk (nii ö ku i peaksid olõma pikad) vai spelt, millest esimene on tähendanud 'roiskveetiik, -auk, roojatiik, -auk' ja teine 'agan'. Nooh, kes teab?
Ku viktoriini rasõhusõ pääle märkiq, sis om mul hää miil, et otsusti lisas võtmõhoitjilõ kutaq ka paari sukkõ. Seerejao koi seo oppusõ kirä perrä, aq edesi lätsi jo nii, nigu iks sukkõ kua. Koi Dropsi Karisma langast 3,5 mm vardidõga. Valgõ lang om miski muu, minkä umast langaperrikorvist löüdse. Tah ka seerekiri lähkümbäst.
Kui viktoriini raskuse peale mõelda, siis on mul hea meel, et otsustasin lisaks võtmehoidjatele kududa ka paari sokke. Sääreosa kudusin selle õpetuse kirja järgi, aga edasi lasin juba nii, nagu ikka sokke koon. Kudusin Dropsi Karisma lõngast 3,5 mm varrastega. Valge lõnga võtsin oma jääkide korvist. siin ka säärekiri lähemalt.
Päält mino kuatuidõ sukkõ sai viktoriini pääavvuhinnas kolleegi heegeldet Minion. Ku oll' viktoriinipaarõ moodustaminõ, sis võtimiq tuu kolleegiga paari, selle et ollimiq samah saisuh. Võitiq esi arvadaq, kiä viktoriini võitsõq.
Lisaks minu kootud sokkidele sai viktoriini peaauhinnaks kolleegi heegeldatud Minion. Kui oli viktoriinipaaride kokkuseadmine, võtsime selle kolleegiga paari, sest olime samas seisus. Võite ise arvata, kes viktoriini võitsid. 

pühapäev, 1. november 2015

Ei teagi, kas kanda raatsin

Eeläq oll' meil Obinitsah taa oppusõ kolmas päiv. Plaanih oll' oppiq kindihe kuat motiivi kudamist ni kindalõ narmidõ umblõmist. Obinitsah oll' hää krõbõ süküsilm, nii hää oll' istuq elävä tulõga lämmäh muuseumitarõh ni kutaq.
Eile oli meil selle koolituse kolmas päev. Plaanis oli õppida kinnastesse kootud motiivi kudumist ja kinnastele narmaste õmblemist. Obinitsas oli mõnus krõbe sügisilm, nii hea oli istuda elava tulega soojas muuseumitoas ja kududa. 
Narmit naksimiq külge umblõmma kindile, midä mineva kõrra alostimiq. Esi ka ei usu, et kindäq eelädses valmis saivaq, selle et päält piä ekä rita oll' vajja prooviq ni kaiaq, ku ilosaq naaq iks ommaq. Ja tõsõ kindä silmussidõ ülesluumisõl sai selges, et mä mälehtä-i, kuimuudu pässä takast ülesluuminõ käü. Taa om taa, et märkmit ei tii ja mõtlõt, et külh miilde jääs, ku olõt paar kõrda pruuvnuq. Pusserdi hää hulk aigu ja miilde tull'!
Narmaid hakkasime külge õmblema kinnastele, mida eelmisel korral alustasime. Ise ka ei suuda uskuda, et kindad eilseks päris valmis sain, sest pärast pea iga rida oli ju vaja kinnast kätte proovida ja vaadata, kui ilus ikka on. Ja teise kinda silmuste ülesloomisel ilmnes väike takistus: ma nimelt ei mäletanud, kuidas pöidla tagant ülesloomine käib. See on see, kui märkmeid ei tee ja mõtled, et küll meelde jääb, kui juba paar korda oled läbi proovinud. Pusserdasin hoolega ja meelde tuli! 
Algusõh tundu taa narmidõ umblõminõ paras raketitiidüs, aq tegelikult olõ-s midägi keerolist vai rassõt. Ni ku nipp käeh, läts ka peris joudsahõ edesi. Ku eeläq õdagu kodo sai, sis kannahta-s inämb uutaq, umbli ütele kindäle õkvalt narmaq külge ärq. Ni tõsõlõ kindäle umbli hummogult õkvalt päält heränemist, üürõivagi viil säläh. 
Alguses tundus narmaste õmblemine paras raketiteadus, kuid tegelikult ei olnud selles midagi keerulist või rasket. Ja kui nipp oli käes, läks see tegelikult ka päris jõudsalt edasi. Kui õhtul koju sain, ei mallanud oodata, vaid õmblesin ühele kindale kohe narmad külge. Ja teisel õmblesin kohe hommikul, pidžaamagi seljas.
Inne narmidõ umblõmist arvssi, et inämb ilosambas naaq kindäq minnäq saa-i, aq tegelikult tull' vällä, et saivaq külh. Mu miiski arvas', et naaq ommaq käügikindäq ni egäpäävädses pidämises näid külh raatsi-i võttaq.
Enne narmaste õmblemist arvasin, et niikuinii need kindad enam ilusamaks minna ei saa, aga tegelikult tuli välja, et said küll. Ka mu mees arvas, et need on peokindad.
 
Kindaq ommaq kuatuq 8/2 villadsõst langast. Inämbäste pruuksõ 1,25 mm vardit, aq kiräjao koi 1,5 mm vardidõga. Sõrmõq saivaq veidükene lag'aq, aq inämb naka-i üles ka võtma. Opsõ näide kindidõga pall'o: 1,5 tahilist lõpõtamist, kolmõvärmilidsõ käänüpaila tegemist ni narmidõ umblõmist. Ja olõ ummi vahtsidõ kindidega nii rahul (veidükene lag'just sõrmist huulmaldaq).
Kindad on kootud 8/2 villasest lõngast. Enamasti kudusin 1,25 mm varrastega, aga kirjaosas kasutasin 1,5 mm vardaid. Sõrmed said natuke laiad, aga ei hakka harutama ka. Õppisin neide kinnastega palju: 1,5tahilist lõpetust, kolmevärvilise keerupaela tegemist ja narmaste õmblemist. Ja olen oma uute kinnastega väga rahul (veidi laiadest sõrmedest hoolimata).  
Näütäq narmidega alajako lähkümbäst kah.
Näitan narmastega alaosa lähemalt kah.
Aq motiivi kudaminõ oll' külh paras raketitiidüs. Tegelikult olõ-s taagi midägi rassõt, aq väega hoolõga tulõ jälgiq, et kõik õigõhõ saa. Pildi pääl mu provilapp.
Aga motiivi kudumine oli küll paras raketiteadus. Tegelikult ei olnud ka selles midagi ületamatult keerulist, aga väga hoolega tuleb jälgida, et kõik õigesti saaks. Pildil mu proovilapp.
Aitüma Jõeste Kristile, kiä võtsõ meid opadaq, ni Sarvõ Õiõlõ, kiä oppusõ kõrrald'!
Aitäh Kristi Jõestele, kes meid õpetas, ja Õie Sarvele, kes koolituse korraldas! 

laupäev, 24. oktoober 2015

Sälg lämmähe

Timähavva om olnuq tõtõstõ kuldnõ süküs, aq taa tähendä-i, et lämmit rõivit vajja es olnuq. Om iks. Koigi latsõlõ pehme ni lämmä vesti. Ja et vestist viil rohkõmb kassu olõssi, koi taalõ ka karmani.
Sel aastal on olnud tõeliselt kuldne sügis, aga see ei tähenda siiski, et sooje riideid vaja ei oleks. Ikka on. Kudusingi lapsele pehme ja sooja vesti. Et vestist veel rohkem kasu oleks, kudusin sellele ka tasku.
Minevä aastaga trehvsimiq latsõga üte netipoodi kinnipandmismüügile. Sääl näi langa, minkä kuustus oll' sääne, et saa-s taad kuiki ostmaldaq jättäq: 50% Peruu villa, 30% alpakat ja 20% siidi. Osti hindä jaos ja lats valõ hindäle kah. A tä suta-s kuiki ütte värmi vällä valliq ni võtt'ki lõpus kolmõ esisugumaist. Nii tull' ka vest joonilinõ. Vest om kuat üteh tüküh üleväst alla.
Möödunud aastal juhtusime lapsega ühe netipoe lõpumüügile. Seal nägin lõnga, mille koostis oli selline, et ei saanud seda kuidagi ostmata jätta: 50% Peruu villa, 30% aplakat ja 20% siidi. Ostsin endale ja laps valis endale ka. Ta ei suutnud kuidagi üht värvi valida ja võttiski lõpuks kolme erinevat. Nii tuli ka vest triibuline. Vest on kootud ülevalt alla ühes tükis.
Vest om küländ lämmi, et lehti seeh möllämises olõki-s täämbä jopit vajja (lõpus sai tälle iks jopi ka pääle).
Vest on piisavalt soe, et ka vaid selle väel lehtede sees möllata (lõpuks soostus ta siiski ka jope peale panema).
Langas om sis Elisabeth Lavoldi Silky Flamme. Koi 6 mm vardidõga. Et lang om kõrd paksõmb, kõrd jälq peenemb, jätt ka vest kotussidõ säändse tundõ, nigu olõssiq kehväste kuatuq. Alostusõh taa mullõ väega miildü-s (kinkäle iks miildüs, et jääs tunnõ, et mõista-i küländ häste kutaq?), aq tegelikult om peris mõnus.
Lõngaks on siis Elisabeth Lavoldi Silky Flamme. Kudusin 6 mm varrastega. Et lõng on kord paksem, kord jälle peenem, jätab koepind kohati mulje, nagu oleks tegu lihtsalt ebaühtlase koega. Alguses see mulle eriti ei meeldi (kellele ikka meeldib, kui kudumist jääb mulje, nagu ei oskaks tegija piisavalt hästi kududa?), aga tegelikult on päris lahe.

reede, 9. oktoober 2015

Kats jää-i kolmandaldaq

Minevä ja üleminevä aastaga kõrraldõdi Mustrimaailma foorumih häätegemises sukkõ kudamist. Mõlõmbal kõrral om võet mõni ilma vanõmbidõ hoolõldaq jäänüide latsi kodo ni säält ommaq kõik latsõq hindäle paari vai kats sukkõ saanuq. Ma hinda taad ettevõtmist väega. Mi materiaalne pannus om külh küländ väikene, aq vast taa siski näütas näile latsilõ, et kiäki huul näist ka sis, ku nä ummist vanõmbist ilma ommaq jäänüq. Nii et ku timahavva jälq kuulutõdi vällä sukkõ kudaminõ, olõ-s mul määnestki katsildõ mõtlõmist.
Möödunud ja ülemöödunud aastal kooti Mustrimaailma foorumis heategevuseks sokke. Mõlemal korral on võetud üks lastekodu ja sealt on siis kõik lapsed kas paari või kaks sokke saanud. Ma hindan seda ettevõtmist väga kõrgelt. Meie materiaalne panus on küll tõenäoliselt küllaltki väike, kuid loodetavasti näitab see ettevõtmine lastele, et kuigi nad on vanemlikust hoolest ilma jäänud, hoolitakse neist siiski. Nii et kui ka sel aastal kuulutati välja heategevussokkide kudumine, ei mõelnud kaht korda.
Ku mineväl aastaga koi pitsega sukaq ja üleminevä aastaga kirjuga ni põimmistõga sukaq, sis timahavva tei kats paari vöödiliidsi sukkõ. Mullõ hindäle toovaq naaq sukaq minkägiperäst Pikasuka Pipi miilde. Vähämbile sukkilõ tei sakilidsõq seereq.
Kui möödunud aastal kudusin pitsilised sokid ja ülemöödunud aastal kirjatud ja palmikutega sokid, siis sel aastal kudusin kaks paari triibulisi. Mulle endale toovad need sokid millegipärast Pipi Pikksuka meelde. Väiksematele sokkidele tegin sakilised sääred.
Ku mu lats vähämbit sukkõ näkk', tahtsõ tä hindäle ka säändsit. Et tälle niikuinii vahtsõt paari villasukkõ vajja oll', koigi. Õnnõ et sinist värmi langa oll' jo nii veidü, et põhivärmis sai hoobis kirriv.
Kui mu laps väiksemaid sokke nägi, tahtis ta endale ka selliseid. Et talle oli niikuinii vaja uut paari villaseid sokke, siis kudusingi. Ainult et sinist lõnga oli jäänud nii väheks, et põhivärviks võtsin hoopis kirju.
Langas om naist sukkõst üle jäänüq Alize sukalang, koi taad 2,5 mm vardidõga.
Lõngaks on  neist sokkidest üle jäänud Alize sokilõng, mida kudusin 2,5 mm varrastega.

laupäev, 3. oktoober 2015

Salla Fylleryd

Mõnda aigu tagasi sai kutsõ doktoritüü kaitsmisõlõ. Säändsehe kotussõhõ iks ilma kingilda lää-i, esieränis ku olõt eräle kutsut. Et aigu oll', otsusti midägi kutaq. Valõ vällä umbõ ilosa sali, midä viil kudanuq es olõq - Fyllerydi. Ku kingi saaja ja mustrõ olliq olõmah, lätsi langa otsma. Tükk aigu mõista-s midägi valliq, aq sis jäi pilk pääle Rowani Fine Lace'i langale (nummõr 925). Taah langah ja värvih olliq kuiki kuuh sama as'aq, miä tulõvadsõh kaitsjahki - lang paistu rahulik ni tasakaaluh, aq mitte iseloomuldaq vai ikäv, veidükene nigu luksuslik, aq mitte ülemäärä pall'o ja muiduki mullõ ekamuudu meeleperi. 
Mõnda aega tagasi sain kutse doktoritöö kaitsmisele. Sellisele sündmusele, eriti kui oled ekstra kutsutud, ikka ilma kingita ei minda. Et aega oli, otsustasin midagi kududa. Valisin välja imeilusa salli, mida veel kudunud ei olnud - Fyllerydi. Kui kingi saaja ja muster olid olemas, läksin lõngaotsinguile. Tükk aega ei osanud midagi valida, kuid siis jäi mu pilk pidama Rowani Fine Lace'i lõnga peale (number 925). Selles lõngas ja värvis paistsid olevat koos samad jooned, mis tulevases kaitsjaski - rahulik ja tasakaalukas, kuid mitte iseloomutu või igav, veidike luksuslikki, aqa mitte üleliia palju ja muidugi mulle meelepärane.
Kuiki minegipääväl valõ Talnah vihma ku pangist, nii et olli esi otsani likõ (nii ullisti, et eski laivah, ku pistü tulli, jäi minost tooli pääle perrä likõ plekk) ni kah'os oll' küländ likõ ka mu kotih ollõv kraam, jäi salikõnõ ummõhtõgi kuivas.
Kuigi Tallinnas sadas minekupäeval eriti tugevat paduvihma, nii et olin ise täiesti läbimärg (isegi laevas, kui püsti tõusin, jäi minust toolile järele märg plekk) ning kahjuks olid küllaltki märjad ka mu kotis olevad asjad, jäi rätt imekombel siiski kuivaks.
Mullõ hindäle säändsest küländ peenükesest langast kuatuq saliq miildüseq, selle et näid saa kandaq nii ümbre olgõ, aq ka kaalah, kas sis jaki/pal'tu all vai pääl, mõlõmbat piteh om hää. Vast lämmistäs taa salikõnõ noq Salla olgõ ni kaala ja lask täl tetäq järgmiisi põnõvit uurmiisi.
Mulle endale meeldivad väga sellisest küllaltki peenest lõngast kootud rätid, sest neid saab kanda nii ümber õlgade kui ka kaelas, kas siis jaki/mantli all või peal, mõlemat moodi on hea. Ehk soojendab see rätt nüüd Salla õlgasid ja kaela ning laseb tal keskenduda järgmistele põnevatele uurimistele.
Ah jaa, olkõ sis ka üldtüq, et sali om kuat 3 mm vardidõga.
Ah ja, olgu siis ka öeldud, et rätt on kootud 3 mm varrastega.

laupäev, 12. september 2015

Sukkõ sisse kuat suvi

Om paar asja, midä ma olõ tükk aigu tahtnuq pruuviq. Tõnõ näist om pruuviq, kuimuudu maistussõq söögiq, midä reklaamitas ku tervüsele häste hääq - no gluteeni- ja tiiä-i-viil-minkävabaq. Kah'os tull' vällä, et taa keeks oll' ka maiguvaba. Külh om hää, et meil om terve pere sääne, et saamiq iks maiguga süüki süvväq. A tõnõ, midä olõ pikkä aigu tahtnuq pruuviq, om kutaq näid sukkõ. Naaq tulliq õnnõs parõmbide vällä ku küdsämine. 
On paar asja, mida olen pikka aiga tahtnud proovida. Üks neist on proovida, kuidas maitsevad küpsetised, mida hästi tervislikena reklaamitakse - noh need, mis on gluteeni- ja ei-tea-mille-veel-vabad. Paraku tuli välja, et see keeks oli ka maitsevaba. Küll on hea, et meil on terve pere selline, kes saab ikka maitsega sööki süüa. Aga teine asi, mida olen pikka aega tahtnud proovida, on kududa neid sokke. Need tulid õnneks palju paremini välja kui keeks.
Edimält paistu, et näide sukkõ kudaminõ om hullõmb ku füüsiga vai keemia, aq tegelikult olõ-s sääl midägi rassõt. Õnnõ tõsõ suka man väsüt' veidükene ärq.
Alguses paistis, et nende sokkide kudumine on hästi keeruline, hullem kui füüsika või keemia, aga tegelikult ei olnud seal midagi rasket. Ainult et teise soki juures läks veidi tüütuks.
Sukaq lätsiq sünnüpääväkingis ütele mullõ väega kallile inemisele ja mu meelest saiq naaq õkvalt timä muudu. Ja paistu, et tälle ka miildüq naaq (muiduki om ka variants, et tä oll' õnnõ hää viiega).
Sokid läksid kingiks ühele mulle väga armsale inimesele ja minu meelest said need just tema moodi. Paistis, et talle ka meeldisid need (muidugi on ka võimalus, et ta oli lihtsalt viisakas).
  
Tsikk-tsakk lätt edesi ka talla all, olõ-i määnestki petüskaupa.
Sik-sak läheb edasi ka talla all, ei mingit allahindlust.
Langas om Alize sukalang ni koi 2,5 mm vardidõga.
Lõngaks on Alize ja kudusin sokid 2,5 mm varrastega.

laupäev, 15. august 2015

Oppiq olõ-i ilmangi ilda

Käve minevä nädälivaihtusõ Setomaal opmah traditsioonilidsõ seto kinda kudamist. Oppajas oll' Jõeste Kristi. Jah, om inemiisi, kiä tahtvaq villadsit kindit kutaq, ku väläh om 30 kraati lämmind.
Jõudsõmiq katõ oppuspäävä joosul kutaq külh õnnõ kats proovilapikõist, a näide katõ lapiga sai peris pall'o opitus. Kõgõpäält opsõ pässä takast tüü luumist ja katõvärmilist käändmist ja koi edimäst kõrda ka kõrdmaokirja...
Möödunud nädalavahetusel käisin Setomaal traditsioonilise seto kinda koolitusel. Õpetajaks oli Kristi Jõeste. Jah, on inimesi, kes tahavad villaseid kindaid kududa, kui väljas on 30 kraadi sooja. 
Jõudsime kahe päeva jooksul kududa küll vaid kaks proovilappi, aga nende kahe lapi jooksul jõudsin nii mõndagi õppida. Kõigepealt õppisin pöidla tagant loomist ja kahevärvilise keerukorra tegemist ja esimest korda kudusin ka kõrdmaokirja...
 ... üte tahiga kinda kokkovõtmist ni seto kindidele umast tümpä lõpõtamist.
...ühetahilist kokkuvõtmist ja seto kinnastele omast tömpi lõpetamist.
Tõsõ proovilapi man teimiq katõvärmilist tümpä lõpõtamist (taast es olõ inne koolituspäivä kuulnuki, kõnõlõmalda tuust, et olõssi võinuq arvadaq, et maq kunagi midägi säänest ESI tegemä opi)...
Teise proovilapi juures tegime kahevärvilise tömbi lõpetuse (ma polnud enne koolitust kuulnudki, et selline asi olemas on, ja veel vähem oskasin ette kujutada, et ma kunagi midagi nii lahedat ISE kuduma õpin)
  

... katõ ni poolõ tahiga kokkovõtmist ni vikliga soonikut. Proovilapiq ommaq kuatuq 1,25 mm vardidõga 8/2 jämmüsega villadsõst langast.
... 2,5tahist kokkuvõtmist ja vikliga soonikut. Proovilapid on kootud 1,25 mm varrastega 8/2 jämedusega villasest lõngast.
Ja tõsõ päävä lõpuh naksimiq kudama traditsioonilist seto pulmakinnast. Noq lää-i tüü kuiki hõlpsahõ edesi, selle et pia egä varda takast om vajja imehtelläq, ku ill'os taa iks om.
Ja teise päeva lõpus hakkasime traditsioonilist seto pulmakinnast kuduma. Kudumine aga ei lähe kuigi kiiresti edasi, sest pärast iga varda kudumist on vaja ju imetleda, kui ilus see ikkagi on.
Ku kinkälgi om võimalus Jõeste Kristi koolitusõst ossa saiaq, sis kimmähe soovitaq. Nii hää om kaiaq, ku inemine tege tuud, midä tä tõtõstõ häste mõist ja miä tälle miildüs. Ja oppiq saa kah pall'o. Muiduki tennä ka Sarvõ Õiõt, kiä koolitusõ kõrrald'.
Kui kellelgi on võimalus Kristi Jõeste koolitusest osa saada, siis kindlasti soovitan seda teha. Nii hea on vaadata, kui inimene teeb seda, mida ta tõesti hästi oskab ja mis talle meeldib. Ja õppida on seal koolitusel ka palju. Ja loomulikult tänan Õie Sarve, kes koolituse korraldas.

reede, 7. august 2015

...ja ta koob siiski.. ehk Tiina lilleaed

Olõ iks veidükene kudanu kah, mis tuust, et tah olõ-i pikkä aigu midägi näüdänüq. Timahavva läts tõtõstõ suvinõ puhkus kõik kohegi muialõ ni kutaq sai väegä veidüq. A midägi om iks valmis saanuq ja noq, ilosidõ ilmuga sai ka pildi pääle püütüs.
Olen ikka veidi kudunud ka, kuigi siin pole juba üle kuu aja midagi näidanud. Sel aastal läks tõesti suvine puhkus kuhugi täiesti mujale, kududa sain väga vähe. Aga midagi on ikka valmis ka saanud ja nüüd ilusate ilmadega sai ka pildile püütud.
Mustrimaailma foorumih tetti jälq salahuisi kudaminõ. Teedä oll', et taast tulõ sali, aq midägi muud teedäq es olõ. Ja tull'gina sääne illos salikõnõ. Mustrõ om kokko pandnuq Tiina ni taa löüd timä blogist.
Mustrimaailma foorumis korraldati jälle salakudumine.Teada oli, et kootakse rätti, kuid millist täpselt, seda ei teatud. Ja lõpuks tuli siis välja selline ilus sallikene. Mustri on loonud Tiina ning selle võib leida tema blogist.
Langas om Malabrigo Lace. Taa om umbõ lämmi ja pehmeq ni taad om hää kutaq, aq saa-i ütlemäldäq jättäq, et nii kallist langast uutnuq, et es olnuq üteh 50grammilidsõh vihih kattõ sõlmõ ni et värm olnuq vähä ütelidsemb. Saa arvo külh, et taa piätki olõma veidükene tähtligäne, aq vast võinuq ka tõistmuudu, mitte nii, et kõrraga hüppäs lang pikäs aos tooni jao tummõmbas, nigu olõssi eri partiist langaga kudanu, kuiki tegelikult tulõ lang samast vihist. Sääne oll' siis täämbäne hala- ni kriitiganukk.
Lõngaks on Malabrigo Lace. See on hästi soe ja pehme ning seda on väga hea kududa, kuid ei saa ütlemata jätta, et sellest hinnaklassist lõnga puhul oleks oodanud, et ühes 50grammises vihis ei oleks kaht sõlmekohta ning et värv oleks veidi ühtlasem. Saan aru küll, et see peabki olema veidi tähniline, aga vast siiski võiks teisiti ka, mitte nii, et korraga muutub lõng pikaks ajaks tooni võrra tumedamaks, nagu oleks mingi osa kudunud teisest partiist lõngaga, kuigi tegelikult tuleb lõng samast vihist. Selline oli siis tänane hala- ja kriitikanurk.
Sali tull' sääne vähämb - ülämäne viir om 134 cm ni keskest üleväst alla 63 cm. Talvõl om kimmähe hää palitu ala kaala panda, taa om jo väega lämmi ni pehmeq. Koi 3 mm vardidõga. Langa läts õnnõ 66 grammi, kuiki salil ommaq ka nupiq seeh.
Rätt tuli selline väiksemat sorti - ülaäär on ainult 134 cm ning keskelt on kõrgus 63 cm. Talvel on seda kindlasti hea mantli alla kaela panna, on see ju väga mõnusalt pehme ja soe. Kudusin 3 mm varrastega. Lõnga läks vaid 66 grammi, kuigi rätil on ka nupud sees.
Pildiq tekk' Aare. Aitüma! Tõnõ, kinkäle aitüma taha üldäq, om Meeli, kinkä riiulitühendüsmüügist ma taa perädü ilosa mahhelilla värmiga langa hindäle sai.
Pildid tegi Aare. Aitäh! Teine, kellele aitäh ütlen, on Meeli, kelle riiulitühjendusmüügist ma selle imelise mahelilla värviga lõnga endale sain.

neljapäev, 6. august 2015

Väljakutse

Kiire ja ringisahmimist täis juulikuine puhkusekuu on möödas ja olen jälle stabiilsemalt arvuti läheduses. Kõigepealt lahendan vanad võlad. Ülle esitas mulle juba pea kuu aega tagasi väljakutse, aga siiani polegi olnud mahti rahulikult arvuti taha istuda ja kirjutada, aga parem hilja kui mitte kunagi. 

1. Parim lapsepõlvemälestus?
Räägi, mis spontaanselt tuleb meelde.

2. Kas sinu lapsepõlvekodus või suguvõsas tehti käsitöid?

3. Kas sinu praeguses kodus on vanemate/vanavanemate valmistatud esemeid? Lisa mõni foto.

Ja minu vastused:

1. Ma olin lapsena täiesti vanaisalaps. Päris väiksena elasime me koos, aga muidu käis asi nii, et niikui suvi saabus, hakkasin ma nuiama, et mind Võrumaale vanaisa juurde trasporditaks. Nii et on täiesti loomulik, et kui parimale lapsepõlvemälestusele mõtlema hakkasin, tuli kohe meelde midagi seoses vanaisaga. Kas see nüüd just parim on, aga igati meeldiv siiski. Mu vanaisal oli säravoranž Moskvitš. Aeg-ajalt mõnel ilusal suvepäeval pakkis vanaisa mind autosse ja nii me selle uhket värvi masinaga mööda Võrumaa käänulisi kruusateid lasime. Sinna juurde käisid lood vanaisa juhtumitest kohalikel teedel (ta oli nimelt olnud höövlijuht ja nii oli tal pea iga teega isiklik suhe). Enamasti sõitsime me küll asja pärast - kas marjule või tädi Ella juurde, aga mõnikord käisime ka niisama Haanjas või Rõuges.

2. Mu suguvõsas on väga palju käsitööd tehtud. Mu Võrumaa vanaema olevat teinud kohe väga-väga palju, tema kohta kuulen lausa muinasjutulisi jutte sellest, mida kõike ta on teinud. Kõigepealt loomulikult kudunud. Vanaisa ikka rääkis, kuidas vanaema oli mõnikord bussi pealt tulnud, ei olnud lubanud endaga rääkida, vaid oli kohe läinud paberi juurde, et kirja panna ilus muster, mida ta bussis kellegi kampsuni peal oli näinud. Kord oli see ilus muster olnud tuttava inimese seljas ja vanaema oli küsinud mustrit, kuid inimene ei olnud andnud. Aga mõne nädala pärast oli mu vanaemal sama mustriga kampsun seljas olnud. Teine jutt, mis vanaema ja kudumisega kohe meelde tuleb, on see, kuidas vanaema olevat lapsena karjas käinud ja vanavanaema oli talle kaasa andnud vardad ja lõnga, et mis seal karjas ikka niisama passida, et koo samal ajal parem sokke, aga koo tugevasti, siis ei tule auk nii kergesti sisse. Ja vanaema oli siis kudunud tugevasti, nagu kästi, aga paraku nii tugevasti, et vardaid ei saanud muidu edasi kui kiviga koputades :) Ja siis oli vanaema veel õmmelnud. Ema on ikka rääkinud, kuidas ta oli nagu väike nukuke, kui vanaema talle enda õmmeldud riided selga pani. Ja loomulikult oli ta heegeldanud ja tikkinud. Ka voodipesu oli olnud kas vanaema enda heegeldatud vahepitsiga või siis tikandiga. Ja vaipu oli ka kudunud. Aga selle asja kurvast poolest räägin järgmise punkti all.
Ka mu teine vanaema - müüvanaema, nagu ma teda kutsusin (no tal olid lehmad) - kudus palju. Tema oli meie põhiline kindatootja. Ja et meil õega käed talvel külmetama ei hakkaks, kudus ta meile kahekordsed kindad. Oi, kuidas ma neid armastasin. 
Ka mu ema teeb ilusat käsitööd. Ta õmbleb väga hästi, mäletan, et lapsena õmbles ta meile isegi joped selga. Ja tema õmmeldud tekikotid ei olnud kunagi nii kõverate õmblustega kui hiljem poest ostetud. Loomulikult oskab ta kududa ka, aga meil on kujunenud tööjaotus - tema õmbleb ja mina koon. Aeg-ajalt mu ema heegeldab ja tikib. 

3. Ja nüüd see kurb asi, mida ma vanaema käsitööst rääkides mainisin - mitte midagi pole säilinud. Mu vanaema oli väga pikalt raskelt haige ja käsitööd enam ei teinud, aga kõik tema tehtud asjad olid pidevalt kasutusel ja kulusid lihtsalt läbi, katkised kampsunid-sokid on aga lõngaks tagasi saanud. Lapsepõlvest mäletan veel tema kootud vaipu ja tema heegeldatud pitsidega padjapüüre, aga neidki pole enam. Tean, et mu õde kannab veel üht tema kootud pluusi. Aga see-eest saan näidata oma ema tikitud piltidega ja loomulikult ka ema õmmeldud padjapüüre, mis meil pidevalt kasutusel on ja mis on minu suured lemmikud.
 
  
Esitan omakorda väljakutse Monikale ja Meelile.

kolmapäev, 24. juuni 2015

Kiisukäpakaeluse lastevariant

Tahtsõ proovi, kas ka mõista pärlit tüü sisse kutaq. Tull' vällä, et mõista külh. Opmisõs valõ Tsiidsokäpä kaalussõ, aq et tahtsõ taa tetäq kotoh olõvast langast, sis tei latsivariandsi umalõ 6-aastagadsõlõ tütrele. Oll'gi jo aig, lats oll' nii rõõmsa, et täl om noq kah preilikaalus, mitte inämb väikulatsi uma.
Tahtsin proovida, kas ma ka oskan pärleid töö sisse kududa. Tuli välja, et oskan küll. Õppimiseks valisin Kiisukäpa kaeluse, aga et tahtsin selle teha kodus olevast lõngast, siis tegin lastevariandi oma 6aastasele tütrele. Oligi juba aeg, laps oli nii rõõmus, et tal on nüüd ka preilikaelus, mitte enam väikelaste oma.
Koi Wool&Woollenist ostõtust langast Elegance, mille võti katõkõrdsõlt. Vardaq olliq 4 mm ja alostusõ ni lõpõtusõ tei 6 mm vardidõga. Kaalussõ oppusõ löüd siist. Oppust muutsõ päält suurusõ muutmisõ ka nii, et katõ mustrõ vaihõlidsi ripsiritu sisse es kua õhksilmussit.
Kudusin Wool&Woollenist ostetud lõngast Elegance, mille võtsin kahekordselt. Vardad olid 4 mm, kuid alustasin ja lõpetasin 6 mm varrastega. Kaeluse õpetuse leiab siit. Lisaks suurusele muutsin mustrit veel niipalju, et kahe mustri vaheliste ripsiridade sisse ei kudunud õhksilmuste rida.

kolmapäev, 17. juuni 2015

Loomad elutoas ehk kindad keset suve!

Kavvõh inämb tuu suvinõ käänüpäivgi om, aq maq tegele iks viil talvidsidõ asjuga. Ütel mu hääl tutval om täämbä häste tähtsä päiv ni ma koi tälle kingis kindaq. No eski ku parla naid vajja lää-i, sis egas taa talv ka jälq tulõmada jää-i. Ja sis om jo hää käe otsa tsusadaq midägi, miä ommaq õkvalt sino jaos kuatuq.
Kuigi suvine pööripäev pole enam kaugel, tegelen ma ikka veel talviste asjadega. Ühel mu heal tuttaval on täna hästi tähtis päev ja ma kudusin talle kingiks kindad. No isegi kui neid praegu vaja ei lähe, siis ega talvgi jälle tulemata jää. Ja siis on hea pista käe otsa midagi, mis on just sinule mõeldes kootud.
Kindaq ommaq kuatuq niimuudu, et sõrmilt saa klapi päält ärq võtta, eski pässä jaos om tett klapikõnõ.Om iks ju vajja liina pääl telefonist midägi kaiaq vai kas vai saapanüüre kinniq köütäq.
Kindad on kootud niimoodi, et sõrmedelt saab klapi pealt ära võtta, isegi pöialde jaoks on tehtud klapikene. Ikka on ju vaja ka talvel midagi telefonist vaadata või kas või saapapaelu kinni siduda.
Kindidõ oppus om peri Eveli Kauri raamatust "Käsitööpäevik. Mustreid ja meeleolusid". Kuatuq ommaq kindaq katõkõrdsõhe võtõtust maavilladsõst langast 3,5 mm vardidõga. Soonikujao koi 3 mm vardidõga. 
Kinnaste õpetus on pärit Eveli Kauri raamatust "Käsitööpäevik. Mustreid ja meeleolusid". Kootud on kindad kahekordselt võetud maavillasest lõngast 3,5 mm varrastega. Sooniku kudusin 3 mm varrastega.

laupäev, 23. mai 2015

Palmikupesa

Tahtsõ hindäle küländ lühküt ja küländ ümbre hoitjat põimmistõga kampsi. Ja no kost saiaq õkvalt säänest, nigu tahat. Ega koskilt muialt saagi, ku tulõ esi kutaq. Koi ja saigi õkvalt sääne, ku tahtsõ. Nii et mino käskmisel, mino tahtmisõl ja ka mino tegemisõl...
Tahtsin endale küllaltki lühikest ja ümber hoidvat palmikutega kampsunit. Aga kust saada täpselt sellist, nagu tahad? Ega kuskilt mujalt saagi, kui tuleb ise kududa. Kudusin ja saigi täpselt selline, nagu tahtsin. Nii et minu käsul, minu soovil ja erinevalt muinasjutust ka minu tegemisel...
Ku langa valõ, sis pelgsi, et nii tummõ langa päält paistu-iq põimmisõq häste vällä, aq õnnõs ommaq ilosahõ nätäq!
Kui lõnga valisin, kartsin, et nii tumeda lõnga pealt ei jää palmikud näha, kuid minu suureks rõõmuks jäid küll.
Uhkõq põimmisõq ommaq sälä pääl ka! Taa miildüs mullõ hindäle väega-väega, selle et kampsiq, koh põimmisõq ommaq õnnõ iih ni sälä pääl olõ-i midägi, ommaq mu meelest sääne poolõldõ petukraam.
Rikkalikud palmikud on nii kampsuni ees kui ka taga. See meeldib mulle väga-väga, sest kampsunid, kus ees on uhke palmik ja selja peal pole midagi, on mu meelest pooleldi petukaup.
Käüse pääl ommaq samaq põimmisõq, miäq ommaq ka iih- ni tagatükü külgi pääl.
Varrukal on samad palmikud, mis on ka esi- ja tagatüki külgede peal.
Kaaldanõ om veidükene andsak - korgõ, aq küländ lag'a. Edimält mõtli, et tii taa ümbre, aq sis naksi kaema, et seo kampsi külge sobis sääne väega häste ja tegelikult om taa ka väega praktilinõ - om korgõ, nii et jopi all hää lämmi, aq samal aol nakka-i ilmangi puuma. Ja väega miildüs mullõ taa, et ka kaalasõ pääl lätt põimminõ edesi (nii ede- ku tagatükü pääl).
Kaelus on sellel kampsunil natuke kummaline - kõrge, kuid küllaltki lai. Alguses mõtlesin, et teen ümber, et sellist küll ei jäta, aga siis vaatasin, et selle kampsuni külge sobib tegelikult väga hästi, ja kõigele lisaks on veel praktiline ka - on kõrge, nii et jope all on hea soe, kuid samas ei hakka iialgi pooma. Ja väga meeldib mulle see, et kaeluse peal läheb palmik edasi (ja seda nii ees- kui ka tagapool).
Kamps om kuat Dropsi langast Nepal 5 ni 5,5 mm vardidõga seo mustrõ perrä. Niipall'o iks oppust muutsõ, et kua-s ede- ni tagatükkü eräle, a koi näid tsõõrih; sammamuudu käüsseq kah.
Kampsun on kootud Dropsi lõngast Nepal 5 ja 5,5 millimeetriste varrastega selle mustri järgi. Niipalju muutsin õpetust, et ei kudunud esi- ja tagatükki eraldi, vaid kudusin kehaosa ringselt, samamoodi ka varrukad.