Ei saa me läbi Lätita

Kävemiq suvõl säändseh väikuh ni armsah Läti liinakõsõh ku Limbaži. Lätsimiq sinnäq hoobis üte muuseumi peräst, aq kerigu iih liina kaarti kaiõh jäiväq mullõ kaardi pääl silma kats langatokikõist. Miis külh naard' minno, ku tälle näütsi, ni ütel', et naaq joht langaq olõ-i, aq maq usu-s timmä. Naksi sis kaema, kas om langapuut, aq oll' hoopis langatehas üteh tehassõpoodiga. No saa-s sis puuti minemäldäq jättäq. Ja ku jo langapuuti lätsi, saa-s säält ka ilma langalda vällä. Ni inämbki viil, maq, kellele miildü-i ülearvo pall'o värviüleminekiga langaq, osti õkvalt säändse (muiõ siäh). No värviq olliq lihtsähe nii lahõdaq ja julguq. A ku naksi ots'ma, midä tuust langast kutaq, sis olõki-s nii lihtsä. Hädä om tuuh, et olõ kimmäs (tiiä-i, mille), et ku värviüleminekiga lanagast kutaq, sis saa-i võttaq ütskõik määnest mustrõt, et mustrõ ja lang piät iks tõnõtõist tugõma. Lõpus otsusti kutaq hääle sõbralõ lihtsä sali Old Shale Shawl. 

Käisime suvel pisikeses ja armsas Läti linnakeses Limbažis. Läksime sinna hoopis ühe muuseumi pärast, aga kiriku ees linna kaarti vaadates jäi mulle silma kahe lõngatokikese pilt. Mees küll naeris, et see on soovmõtlemine, aga tuli välja, et siiski ei olnud. Kui hakkasin uurima, kas need tähistavad lõngapoodi, tuli välja, et hoopis lõngatehast, muidugi koos tehasepoega. Muidugi ei saanud ma siis sinna poodi minema jätta. Ja kui juba poodi sisse olin saanud, ei saanud ma sealt ka ilma lõnga ostmata välja. Ja mina, kes üldiselt väga ei torma ostma värviüleminekuga lõngu, just sellise sealt ostsin (muude lõngade seas muidugi). See oli lihtsalt nii ägeda ja julge värvikombinatsiooniga, et ei saanud ostmata jätta. Aga kui siis hakkasin otsima, mida sellest lõngast kududa, siis ei olnudki lihtne sobivat asja leida. Mul on nimelt tunne, et kui värviüleminekuga lõnga kasutada, siis ei saa võtta ükskõik millist mustrit, vaid lõng ja muster peavad ikka teineteist toetama. Lõpuks otsutasin kududa heale sõbrale lihtsa salli Old Shale Shawl.