Muusigasukaq

Ku ma latsõ käest küsse, midä timähavva jõulus timä pillioppajalõ kingimiq, ütel' lats, et nuutõga sukaq. Mu edimäne mõtõq oll', jaa-ah, vai nii. Tõsõs tei vallalõ Ravelry ja sis mõtli viil kõrra, et jaa-ah, vai nii. Esi olõ ull', et küsse. A et taa oll' iks latsõ kimmäs tahtminõ (ausahe, pruuvõ timäga kõnõldaq, aq tä anna-s perrä), kai viil kõrd Ravelryhte ja löüdse naaq kindaq, mink perrä otsusti sis sukkõ kudama naadaq. Sukaq ommaq külh kumbki umma näko, aq selgehe iks üts paar. Päält sukkõ valmis saamist ütel' lats, et timä taht ka hindäle määnestki nuutõga asja saiaq. Jaa-ah, vai nii. 

Kui ma lapselt küsisin, mida tema pilliõpetajale sel aastal jõuluks kinkida, ütles laps veendunult, et nootidega sokid. Mu esimene mõte oli: "Ahah, ah nii!" Tegin siis Ravelry lahti ja mõtlesin veel korra: "Ahah, ah nii!" No ise olin loll, et küsisin. Aga et see oli siiski lapse kindel soov (ausõna, proovisin temaga rääkdia, aga ta ei taganenud), vaatasin veel korra Ravelrysse ja leidsin need kindad, mille järgi otsustasingi siis sokke kuduma hakata. Sokid on küll kumbki oma nägu, aga siiski on aru saada, et tegmist on sama paariga. Kui sokid olid valmis saanud, ütles laps, et tema tahab ka nüüd endale mõnd nootidega asja saada. Ahah, ah nii.

Sukaq ommaq kuatuq 4,5 mm vardidõga. Olõ-i kavva säändside palkega sukkõ kudanu ni kõik aig oll' tunnõq, et näist tulõ-i midägi. A päält likes tegemist saivaq peris hääq.

Sokid on kootud 4,5 mm varrastega. Pole enam ammu selliste pakidega sokke kudunud ja kudumise ajal oli kogu aeg tunne, et neist küll asja ei saa. Aga pärast märjaks tegemist olid justkui uuesti sündinud.