Ku ma sõsaralõ sukkõ koi, näkk' näid lats ni tahtsõ hindäle ka säändsit. No kuimuudi sai ma tälle ei üldäq? Lepsemiq õnnõ kokko, et nii pikki siiriga sukkõ timä ei saa.
Kui ma õele sokke kudusin, nägi laps neid ja tahtis endale ka selliseid. No kuidas oleksin saanud talle neid keelata? Leppisime ainult kokku, et tema nii pikkade säärtega sokke ei saa.
Noq saivaq sukaq täpsehe õigõs aos valmis. Talv või tullaq.
Nüüd said sokid just õigel ajal valmis. Talv võib tulla.
A inne tuud, ku umalõ latsõlõ sukkõ kudama naksi, oll' vajja egäaastadsõs häädtegemisprojektis kutaq kats paari sukkõ: suurõmbaq ni vähämbäq. Et langa oll' sõsara sukkõst üle jäänüq, otsusti ka sinnäq üte paari kirjuga sukkõ kutaq.
Aga enne seda, kui oma lapse sokke kuduma hakkasin, oli vaja kududa iga-aastaseks heategevusprojektiks kaks paari sokke: suuremad ja väiksemad. Et lõnga oli õe sokkidest üle jäänud, otsustasin ka sinna kirjadega sokid kududa.
Tii-s siski näid nii kirivit, ku sõsara ni latsõ umaq saivaq, aq õnnõ nelä värmiga.
Ei teinud neid siiski nii kirjusid, kui õe ja lapse omad said, vaid ainult nelja värviga.
Mõlemad sokipaarid on kootud 3 mm varrastega AP lõngast Sport.
Kõik nii kaunid sokipaarid!
VastaKustutaAitäh, Arella!
Kustuta