Võõrad ja omad suled

Olõ hindäle ammuq-ammuq lavvakit tahtnuq. Mu miis võtt' as'a ette, mässäs' ni lihvse mitu päivä ni noq ommaq mul nii-nii ilosaq vahtrõst lavvaguq, koh pääl om puu ilo kõik nätäq. Ma es tiiakiq, et puu või niimuudu helkiq.

Olen endale juba ammu kõlasid tahtnud. Mu mees võttis asja ette, mässas ja lihvis mitu päeva ja nüüd on mul imeilusad vahtrapuust kõlad, kus peal on puidu ilu kenasti näha. Ma ei teadnudki varem, et puit võib nii läikida.

 

Noq tulõ õnnõ tetäq sääne "väikene" asi, et tulõ lavvakidega kudama ka oppiq.

Nüüd tuleb ainult kõladega kuduma õppida, seda ma ju ei oska.

Näütä iks midägi hindätettüt kah. Jo tükk aigu tagasi tei linadsõ köögiräti, kohe heegeldi pitsi viirde. Pits om tett ämmält saadust linadsõst niidist 0.6 mm heegelnõglaga.

Et mitte ainult oma mehe töö peal liugu lasta, näitan midagi enda tehtut ka. Juba tükk aega tagasi tegin linase köögiräti, kuhu heegeldasin äärde pitsi. Kasutasin ämmalt saadud linast niiti ja 0,6 mm heegelnõela.