Kakaokamps

Seo kampsiga ommaq mul väega ütstõõsõ vasta käüväq mõttõq ni tundmisõq. Sõsar tahtsõ sünnüpääväs kampsi ja valõ esi ka mudõli vällä. Mu asi oll' lang ostaq ni kamps ärq kutaq. Tiidse, et sõsaralõ miildüs pruun värv, nii et pruuni ka osti. Et mullõ hindäle sukugi rõividõ man pruun värv miildü-i, sis sai valit sääne kakaopruun vai esiki ärqmõstu verevä veini pleki pruun, miä mullõ hindäle ka iks veidükenegi miildü.

Selle kampsuni suhtes on mul äärmiselt vastakad tunded. Õde tahtis sünnipäevaks kampsunit ja valis ise ka mudeli välja. Minu asi oli lõng osta ja kampsun valmis kududa. Teadsin, et õele meeldib pruun värv, nii et pruuni lõnga ka ostsin. Kuna mulle endale riiete juures üldse pruun ei sümpatiseeri, siis valisin malbema kakaopruuni või pigem isegi sellise läbipestud punase veini pleki pruuni, mis mulle endale ka ikka veidikenegi meeldis. 

Tõnõ, midä pelgsi, oll', et koolõ kudamisõ aigu igävä peräst ärq, suurõq hääpididseq pinnaq jo. Ikäv oll', aq umbõ ikäv olõki-s. Tuu vasta avit', et taadõ ni ette tulliq voldiq ni veereh oll' ka iks määnegi pitsikene ni esiki tuu, et koi hulga peenembä langaga, ku oppusõh ette nättü oll', tuu tähend', et pidi küländ pall'o arvõstama (no et pall'o tsillukõnõ saanuq-s). Kõrra sai iks üles ka võttaq - kamps oll' piaaigu hää mu 7aastadsõlõ latsõlõ. Sõsar om külh väikukene, aq nii väikene siski mitte.

Teine, mida kartsin, oli see, et suren kududes igavuse kätte, seal ju suured parempidised pinnad. Hea küll, igav oli, aga õnneks mitte tapvalt. Igavuse vastu aitas vast see, et nii ette kui ka taha tuli teha voldikesed, ja esitükkide äärtes oli isegi midagi pitsilaadset ja vast ka see, et kudusin palju peenema lõngaga, kui õpetuses ette nähtud oli, nii et oli vaja pidevalt arvestada, et kampsun liiga väike ei tuleks. Korra sain ikka suuruse pärast harutada ka - kampsun oli peaaegu et paras mu seistmeaastasele tütrele. Hea küll, mu õde on väike, aga nii väike siiski mitte.

Midä rohkõmb koi, tuud inämb mullõ paistu, et taast kampsist külh määnesti ilosat asja saa-i. Hindäle sälgäpruuvmisõq muuda-s mu arvamist sukugi. Ku vaihõpääl jo märge, et võta kõik üles ni kua midägi muud, sis lõpus otsusti kas vai prooviski taa sünnüpääväs sõsaralõ üle andaq. Ni paistu, et timä säläh tei kamps metamorfoosi - tälle miildü väega ni imä ütel' ka, et säläh om väega illos. No vast iks om, kuiki saa-i vallalõ tundõst, et kiäki õnnõ taha-i mullõ halvastõ üldäq. Esi olõki-i kampsi periselt sõsara säläh nännü, õnnõ näide pilte päält näi.

Mida rohkem kudusin, seda enam tundus, et sellest kampsunist küll mingit ilusat asja ei saa. Vahepeal püüdsin seda endale selga proovida, kuid see vaid kinnitas mu kehva arvamust. Kui vahepeal juba mõtlesin, et harutan selle täiesti üles ja koon midagi muud, siis lõpuks otsustasin kas või proovimisekski kampsuni õele sünnipäevaks üle anda. Ja paistab, et see kampsun tegi vahepeal läbi metamorfoosi - nagu aru saan, meeldib see omanikule väga ja ka ema ütles, et õeraasu seljas olevat kampsun väga ilus. No vast siis ikka on ka, kuigi ma ei saa lahti tundest, et keegi ei taha lihtsalt mulle halvasti öelda. Ise ma seda seljas näinud polegi, ainult neid pilte olen näinud.

Kamps om kuat Dropsi langast Muskat 4 mm vardidõga.

Kampsun on kootud Dropsi lõngast Muskat 4 mm varrastega.

Pilte iist kumardus Ilmolõ!