Kats suvvõ tagasi arvssi minkägiperäst, et nakka umblõma. Igatahõs osti latsõlõ linadsõ suvõkleidi jaos rõiva ni pailajupi ka. Ni sis jäi taa rõivakõnõ saisma, üleminevä suvõ tii-s midägi ni minevä suvõ tii-s kah. Timahavva naksi pelgämä, et lats kasus rõivast vällä ni võti eski lõikõq ärq, aq umblõmist touksi iks kõik aig edesi. Nigu arvo saiaq, ei olõ umblõminõ mullõ esieränis meeleperi. Ku lõpus latsõ trennist ülti, et mu lats tands talolast ni tälle olõssi linast kleiti vajja, sis korssi uma olõmaldaq umblõmistiidmiseq kokko ni umbli kleidi ärq kah. Paila pidi külh vahtsõ ostma, selle et tuust oll' lats tõtõstõ vällä kasunuq.
Kaks suve tagasi arvasin millegipärast, et hakkan õmblema ning ostsin lapsele linaseks suvekleidiks riide ja paelajupi ka. Aga need jäid seisma, ei ülemöödunud ega möödunud aastal ei teinud midagi. Sel aastal hakkasin kartma, et laps kasvab kleidiriidest välja ja võtsin lõpuks lõiked ära, aga õmblema ei hakanud ikka enne, kui lapse trennist öeldi, et mu tütar tantsib talulast ning tal oleks linast kleiti vaja. Seepeale korjasin siis oma olematud õmblemisoskused kokku ning õmblesin kleidi valmis. Vahepaela pidin küll uue ostma, sest sellest oli laps tõesti välja kasvanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar