pühapäev, 14. august 2016

Kujeilleni kätised

Ku minevä aastaga sai mu kallis sõbõr mu käest sünnüpääväs sukaq, sis timahavva tahtsõ tetäq midägi kässile. Otsusti kutaq kätisseq. Edimält tahtsõ tälle kutaq määndsitki kiriväst langast kuatuid tsõõriku mooduga kätissit, aq Kujeilleni umaq olliq nii Kaja muudu, et mõtli ümbre.
Kui möödunud aastal sai mu kallis sõber sünnipäevakingiks sokid, siis sel aastal tahtsin kududa midagi kätele. Otsustasin kätiste kasuks. Alguses oli plaanis kududa talle kirjust lõngast kaarja kujuga kätiseid, aga Kujeilleni kätised olid nii Kaja moodi, et mõtlesin ümber.

Langas om  kõllanõ Regia sukalang, vardaq olliq vast 2,5 mm tsõõrikvardaq. Mullõ nakkas kõrrast inämb miildüma tsõõrikvardidõga kindidõ ni sukkõ kudaminõ. 
Lõngaks on helekollane Regia sokilõng, vardad olid vist 2,5 mm ringvardad. Mulle hakkab järjest rohkem meeldima ringvarrastega kinnaste ja sokkide kudumine.
Pildiq sai Kajalt, aitüma tälle.

pühapäev, 7. august 2016

Akropolis

Saa-s maki kuiki taad boolerot kudamaldaq jättäq. Olõ tegelikult tükk aigu hindäle boolerot tahtnuq, aq kuiki lövvä es säänest, miä mullõ küländ pall'o miildünü. A Garnstudio Arkopolis miildü ja niimuudu ma taa hindäle ka koi.
No ei saanud kuidagi seda boolerot endale kudumata jätta. Olen endale tükk aega boolerot tahtnud, kuid kuidagi ei leidnud sellist, mis mulle piisavalt palju oleks meeldinud. Aga Garnstudio Akropolis meeldis ja nii ma selle endale ka kudusin.
Et mul om sääne nõtsk sälg, oll' mul päämädses hirmus, minkperäst peris mitu boolerot kudamaldaq jäiväq, et boolero jääs sälä päält pall'o lohvka. Aq taa boolero paistu, et hoit ilosahõ ümbre sälä. Ni tõtõstõ hoitki.
Et mul on nõgus selg, oli peamiseks hirmuks, millepärast nii mõnegi boolero välja praakisin, see, et riidetükk jääb selja pealt liiga lai ja hoiab koledasti seljast eemale. Akropolisega ei paistnud seda muret olevat. Ja tõesti hoiab see kenasti vastu selga.
Kudamisõ tihehüst saa-s seokõrd kuiki kätte. Oppusõh oll' ant vardidõ suurusõs 3,5 mm, aq saa-i ma arvo, kuimuudu om võimalik Dropsi Baby Alpaca Silki nii jämmide vardidõga kutaq nii, et ill'os ka jääs. Ja pall'o lag'a tull' tükk ka (nigu arvo saatiq, ma tõtõstõ pruuvõ oppusõh antuidõ vardidõga kutaq). Lõpus võti 3 mm vardaq, näidega tull' lakjus hää, aq pikkust saa-s kuiki kätte, a taad om õnnõs küländ lihtsä säädiq.
Kudumistihedust ei saanud sel korral kuidagi paika. Õpetuses oli antud varraste suuruseks 3,5 mm, aga ma tõesti ei saa aru, kuidas on võimalik Dropsi Baby Alpaca Silki kududa 3,5 mm varrastega nii, et pind ilus ka jääb. Ja nende varrastega tuli seljaosa ka liiga lai (nagu aru saate, ma tõesti proovisin õpetuses antud vardasuurusega kududa). Lõpuks võtsin 3 mm vardad, nendega tuli laius kenasti paras, kuid pikkust jäi ikka kõvasti puudu, aga pikkust on õnneks kerge muuta.
 Pildiq tekk' jälq Aare, aitüma tälle.

esmaspäev, 11. juuli 2016

Petseri kindaq

Minevä aastaga naksi Kristi Jõeste Setomaa kindidõ kudamisõ kursusõ ni näide kindidõ tuulõh kudama järgmädsi Setomaa kindit. Valõ ERMist vällä neoq Petseri kindaq ni otsusti hindäle ka säändseq kutaq. Loi puutrõekraanilõ tulnu pildi päält silmussit nii et silmäq krõllih ni joonisti kirä maaha. Ildampa näi muidoki, et "Suurõh kindaraamatuh", miä mul ilosahõ riiuli pääl sais, om ka taa kiri ant. 
Möödunud aastal hakkasin Kristi Jõeste Setomaa kinnaste kursuse ja nende kinnaste tuules endale kuduma järgmisi Setomaa kindaid. Valisin ERMist välja need Petseri kindad ja otsustasin ka endale sellised kududa. Lugesin arvutiekraanilt silmuseid nii et silmad krõllis ja joonistasin kirja kinnastelt maha. Hiljem muidugi märkasin, et "Suures kindaraamatus", mis mul kenasti riiulis seisab, on ka see kiri antud. 
Peris muuseumikoopjis saa-i siski näid kindit pitäq. Lakjusõlt om silmussidõ arv külh sama ku ERMi ummil, aq koi naaq pikembäs, selle et 1) mullõ miildüseq pikä hannaga kindaq, nii et külm kindahanna ni palituveere vaihõlt manoq ei päseq, ni 2) ku olõs kindaq kudanu õnnõ 4,5 lilli pikäq, sis mahtunu-i kuiki mu sõrmõq sinnä sisse ärq. Muide, nuuq 4,5 kirjä pikäq ERMi kindaq ommaq esiki veidükene pikembäq ku mu 6,5 lilliriaga eksemplariq (no kuimuudu tuu om külh saavutõt?).
Muuseumikoopiateks ei saa mu kindaid siiski pidada. Laiuselt on silmuste arv küll sama kui ERMi omadel, kuid kudusin omad pikemad, sest 1) mulle meeldivad pika varrega kindad, siis ei pääse külm kindavarre ja mantlivarruka vahelt ligi; 2) kui oleksin kudunud ainult 4,5 lillerida pikad kindad, siis ei oleks kuidagi mu sõrmed neisse ära mahtunud. Muide, ERMi kinnastel on umbes kaks rida lilli vähem, kuid sellest hoolimata on need isegi veidi pikemad kui minu 6,5 lillereaga eksemplarid (kuidas pärgli päralt see küll saavutatud on?).
Naaq pidänü olõma hariliguq Setomaa kindaq, näile ommaq umadsõq joonõq, midä löüd ka tõisi Setomaa kindidõ man: selgeq värmiq, suur kiri ni tümp ots.
Need peaksid olema küllaltki tüüpilised Setomaa kindad, sest neile on omased jooned, mida leiab ka teiste selle piirkonna kinnaste juures: selged ja julged värvid, suur kiri ja tömp ots.
Tümbä otsa tei kindilõ 6 silmussõga (kummagi varda pääl), aq vast olnu eski parõmb jättäq veidü inämbki silmussit otsa jaos. Ka pässil om tümp ots. Ni kinda ku pässi lõpõtusõ tei üte tahiga.
Tömbi otsa tegin kummalgi vardal 6 silmusega, aga võib-olla oleks võinud enamgi silmuseid selleks jätta. Tömp ots on ka pöialdel. Nii kinnaste kui ka pöialde lõpetuse kudusin ühetahilise.
Kindaq ommaq kuatuq 1,5 mm vardidõga Raasiku katõkõrdsõst isitust langast.
Kindad on kootud 1,5 mm varrastega Raasiku kahekordsest lõngast. 
Ku minevä aastaga kindaq ärq olliq alostõduq, sis jäiväq naaq minkägiperäst saisma, olõ-s himmo näid edesi kutaq. Timahavva kävemiq jälq Petserimaal ni võti sinnäq poolõlõ kindaq üteh. Külh läts kudaminõ laabsahõ kotussõh, koh säändsit innegi om kuat. Lõpõtusõs üts pilt ka Petseri-tagodõst Setomaast.
Kui olin eelmisel aastal kindad ära alustanud, jäid need seisma ja kohe kuidagi ei olnud isu neid edasi kududa. Nüüd aga käisime jälle Petserimaal ja võtsin sinna poolikud kindad kaasa. Küll läks nende kudumine seal jõudsalt. Lõpetuseks üks pilt ka Petseri-tagusest Setomaast.
 Pildiq (päält viimädse) tekk' Aare. Aiteh!

kolmapäev, 22. juuni 2016

Suvetunne

Kui ma lats olli, sis oll' mul pall'o helesinidsit ja roosasit rõivit. Sai arvo külh, et olõ näost nii plass, et naaq värviq passissõq mullõ häste, aq mul sai näid värve nii viländ, et nii 15 aastakka olõ-s mul üttegi roosat ega helesinist rõivatükkü. Paar aastakka tagasi koi hindäle roosa kleidi ni noq helesinidse. Tiiä-i, kas asi om tuuh, et midä vanõmb eit, tuud roosamb kleit, vai minkahki muuh, aq mullõ miildüs.
Kui ma laps olin, oli mul palju helesiniseid ja roosasid riideid. Sain aru küll, et olen nii kahvatu, et need värvid sobivad mulle hästi, kuid mu oli neist pikaks ajaks nii kõrini (teismelisena rääkisin ma muidugi roosatraumast), et umbes 15 aastat ei olnud mul ühtegi roosat ega helesinist riideeset. Paar aastat tagasi kudusin endale aga roosa kleidi ja nüüd siis helesinise. Ei tea, kas asi on selles, et mida vanem eit, seda roosam kleit, või milleski muus, kuid mulle meeldib.
Taa om arvada Drops Designi viimädside aastide kõgõ kuatumb kleit ni jah, ka mullõ naas taa miildüma. Kleit om sis kuat seo oppusõ perrä Dropsi langast Muskat 4 mm vardidõga.
See on tõenäoliselt Drops Designi viimaste aastate kõige enam kootud kleit ja tõesti, ka mulle hakkas see väga meeldima. Kleit on siis kootud selle õpetuse järgi Dropsi lõngast Muskat 4 mm varrastega.
Koi kleiti pikembäs, ku oppusõh oll'. Noq haiklõ, kas sai vast pall'o pikk. Muidu olõki-i hätä, aq pelgä, et kleidi rasõhusõ peräst vaos viil pikembäs.
Kudusin kleiti pikemaks, kui see õpetuses oli antud.  Nüüd närib hinge kahtlus, kas ei saanud mitte liiga pikk. Praegu on kõik korras, kuid kardan, et lõnga raskus venitab kleiti veel pikemaks.
Sälä pääl om suur illos mustrõ, miä arvada taa kleidi ka nii popis tennüq om.
Selja peal on suur ilus muster, mis arvatavasti ongi selle kleidi nii populaarseks muutnud.
Ülämäne viir oll' mu meelst pall'o laga, mis sis, et om kuat peenembide vardidega ku ülejäänü kleit. Tunnista, et viisi-s sukugi üles tõmbama naada, ai ülämäste viirde hoobis elastikniidi ni taa ajas as'a ärq külh.
Ülaäär hoidis veidi eemale, kuigi oli kootud peenemate varrastega kui ülejäänud kleit. Tunnistan, et lihtsalt ei viitsinud harutama hakata, ajasin ülaäärde hoopis elastikniidi ning vähemalt esialgu toimib see väga hästi.
Kleit om raglaanlõikõga ni mu arvatõh käü mulkõga raglaan seo kleidi manoq ku kulak silmämulku.
Kleit on raglaanlõikeline ja minu meelest sobib selle kleidi juurde aukudega raglaan imehästi.
Aitüma Aarele pilte tegemäst.

pühapäev, 27. märts 2016

Kats üteh

Lää-i kuiki ei käsitüü ega ka miski muu. Sis, ku väläh viil suur talv oll', sai üts müts valmis, nii et mu "suuri asju aastaga" jakkus iks viil, kõgõpäält mänguas'aq ni noq müts. No külh ma ütskõrd ka iks näide suuri asjuni jovva. Ja ku märkmä naadaq, sis näid mütse koi talvõ joosul kats tükkü, nii et naaq kokko ommaq ka iks veidükene suurõmb asi ku õnnõ üts. Tõsõ mütsü kinkse ärq ni pildile taa jovvaki-s.
Ei lähe mul viimasel ajal ei käsitöö ega ka mitte miski muu. Siis, kui väljas oli veel suur talv, sai valmis üks müts, nii et mu "suurte projektide aasta" jätkub täie hooga, kõigepealt mänguasjad ja nüüd müts. Noh, küll ma ükskord ka nende suurte asjadeni jõuan. Kui mõtlema hakata, siis sai neid mütse talve jooksul kaks tükki kootud, nii et kahe peale kokku on need ikka suurem asi kui ainult üks. Teise mütsi kinkisin ära ja pildile see ei jõudnudki.
Tegemist sis katõvärmilidse patentkudamisõga ni lisäs om viil palmik sisse käänet. Hää lihtsä kudaminõ, aq paistus hää ni põnnõv vällä. Seo om mu edimäne katõvärmiline patent, kuat seo oppusõ perrä. Langas om AP Sport Superwash, midä koi 3,5 mm vardidõga.
Tegemist on kahevärvilise patentkoega ning lisaks on ka üks palmik tehtud. Hea lihtne kudumine, kuid välja näeb küllaltki põnev. See on mu esimene kahevärviline patent, kootud sai selle õpetuse järgi. Lõngaks on AP Sport Superwash, mida kudusin 3,5 mm varrastega.
Hää om ka tuu, et seo mütsü sisse om ärq käkit kats veidükene esisugumast mütsü ehk sis mütsü saa päähä pandaq mõlõmbat piteh ni esi poolõq ommaq veidükene esi näko.
Hea on seegi, et ühe mütsiga sain tegelikult kaks tükki, st müts on mõlemat pidi kantav ning kumbki pool on veidi erinev.

laupäev, 30. jaanuar 2016

Nii pall'o sis plaanõst

Aastaga lõpuh ja vahtsõ aastaga alostusõh tetäs jo iks plaanõ. Nii ma kah. Mõtli, et seo aastaga kujonõs suuri töie aastagas. Mul ommaq plaanih kutaq üts Haapsalu sali, üteq kirikindaq (no taa om mu jaos ka suur tüü), kleit, paar kampsi, üts tuunika. No aq vällä tulõ iks nigu alasi - aastakka alosta hoobis tsillukõisi nibinidega, midä saa-i kuiki ka kõgõ parõmba tahtmisõ man suuris asjus pitäq. 
Aasta lõpus ja uue aasta alguses tehakse ju ikka plaane. Nii ka mina. Mõtlesin, et sellest aastast kujuneb suurte tööde aasta. Mul on plaanis kududa üks Haapsalu sall, ühed kirikindad (no vähemalt minu jaoks on see ka suur töö), kleit, paar kampsunit, üks tuunika. No aga välja tuleb ikka nagu alati - alustan aastat hoopis pisijubinatega, mida ei saa mitte mingil juhul suurvormideks pidada.
Jän'o om tett Lilleliisi seo oppusõ perrä. Hää lihtsä tegemine. Ku kiäki taht midägi lihtsät ni väikut nokitsaq, sis taad julgu külh soovitaq. Pääleki om tullõm peris armsa. Lisäs om ka oppus häste ni lihtsähe kirjä pant. Lilli tei umast pääst manoq.
Jänku on tehtud Lilleliisi selle õpetuse järgi. Hea lihtne nokitsemine. Kui keegi tahab teha midagi väikest, lihtsat ja kiiresti valmivat, siis seda julgen küll soovitada. Boonusena on tulemus päris armas. Ja kõigele lisaks on õpetus hästi ja lihtsalt kirja pandud. Lille tegin oma peast juurde.
Et jän'o lätt kinkmises ja lats oll' tuu peräst veidükene õnnõdu, sis lubasi suurõ suuga, et tii tälle midägi parõmbat, tii pupi. Võeh, olõ jõudnuq peris mitu kõrda umma suurt suud vanduq, näide tsillukõisi jupikõisi tegemine om iks peris väsütäv ni näide kokkoumblõmine viil hullõmb ku väsütäv. A valmis sai ja latsõlõ väega miildü.
Et jänku läheb kinkimiseks ja et laps oli sellepärast veidi õnnetu, lubasin talle suure suuga, et teen talle midagi paremat, et teen nuku. Oh, mind ja minu suurt suud! Olen jõudnud end selle nuku suurusega võrreldes ebaproportsionaalselt palju kiruda, sest nende pisitillukeste juppide tegemine on ikka parajalt tüütu. Ja nende juppide kokkuõmblemine on veel rohkem kui tüütu. Aga valmis sain ja lapsele meeldis.
Tei pupõ seo oppusõ perrä. Pupõ om õnnõ 12,5 cm pikk.
Tegin nuku selle õpetuse järgi. Nuku pikkus on 12,5 cm.
Nii et nii häste ma mõistagi sis ummist plaanõst kinniq pitäq.
Nii et nii hästi ma siis oskangi oma plaanide järgi toimetada.

pühapäev, 20. detsember 2015

Langaperäq sukkõs

Mu hää sõbõr pallõl' umalõ kolmõlõ latsõlõ sukaq kutaq. Et timä kolmõst latsõst saa kõgõ vanõmb pia ütessä aastat vanas ni kõgõ noorõmb olõ-i viil kolmõ kuudki, sis mõtli, et taa oma hää võimalus langaperrit veidembäs kutaq (tuu tähendäs võimalus, minkäst saa-i kuiki ärq üldäq). Selle sukaq nii kiriväq saivaqki.
Mu hea sõber palus oma kolmele lapsele villased sokid kududa. Et ta kõige vanem laps saab varsti üheksa-aastaseks ja kõige noorem pole veel kolme kuudki, siis mõtlesin, et see on võimalus kududa ära vähemalt osagi lõngajääkidest (st võimalus, mida ei saa kasutamata jätta). Et jääkidest, said sokid üsna kirjud.
Kõgõ noorõmb sai hindäle ketse muudu sukakõsõq, miä sobissõgi inne säändsile latsilõ, kinkäl olõ-i vajja viil saapit jalga toppiq. Pilditegemise aos panni sukkõ sisse umaq kindaq, et sukaq olõssiq parõmbah vormih, aq noq kae pildi päält, et naaq olõssi ku miiq kass talvõl - punnitaseq mõnõ kotussõ päält.
Kõige noorem sai endale ketsilaadsed sokid, mis tegelikult sobivadki vaid sellistele lastele, kellele veel saapaid vaja pole. Pildistamise ajaks toppisin neisse oma kindad, et sokikesed paremini vormi hoiaksid, aga nüüd vaatan pildi pealt, et need on nagu meie kass talvel - punnitavad ebaloomulikult mõne koha pealt.

Sukaq ommaq külh tsillukõsõq, aq jummal sundku, koh oll' sääl otsi käkkiq! (As'a tekk hullõmbas taa, et pidi vaihõpääl ka langu jatkama, selle et üte langa perä sai peris otsa). Sukkõ oppus om saiaq Raverlyst - kaeq siist. Langas tiidmäldäq langu peräq ja koi näid 3,5 mm vardidõga.
Papud on küll väikesed, aga püha müristus, kus oli alles otsi peita! (Oma panuse otste rohkusele andis muidugi ka see, et vahepeal pidin lõngu jätkama, sest mõni jääk sai ju poole töö pealt otsa). Õpetuse võib leida Ravelryst - vt siit. Lõngad on teadmata lõngade jäägid, kudusin neid 3,5 mm varrastega.
Keskmädse latsõ lemmikvärv om roosa. Et roosat langa olõ-s mul küländ pall'o tuusjaos, et mõlõmbaq sukaq roosaq kutaq, sis tull' löüdäq muu variants. Otsusti tetäq kõlladse põh'a pääle roosaq täheq. Ja seereq kutaq hoobis kiriväst langast, koh om nii roosat ku kõllast. Mu umalõ latsõlõ miildüq naaq sukaq väega, tä tahtsõ hindäle ka säändsit saiaq. Kõllast langa om külh viil küländ hulga, aq tõisi olõ-i inämb kuiki pall'o jäänüq. Nii et tulõ veidi muid perri mano säädiq. Kua-s määndsegi oppusõ perrä, tei, nigu tull'; pruuksõ 2 mm vardit. Kiriväs ni roosas langas om Dropsi Fabel, kõllanõ om Regia sukalang.
Keskmise lapse lemmikvärviks on roosa. Et roosat lõnga polnud mul piisavalt palju, et ta üleni roosad sokid oleks võinud saada, siis tuli leida muu lahendus. Otsustasin kududa kollase põhja peale roosad tähnid; ja säär kududa hoopis kirjust lõngast, kus on nii roosat kui ka kollast. Mu oma lapsele meeldisid need sokid nii väga, et ta tahtis nüüd endale ka selliseid. Kollast lõnga on küll veel küllaltki viisakas kogus järel, kuid teisi pole enam kuigi palju. Nii et tuleb muid jääke ka juurde sättida. Õpetust ees ei olnud, kudusin, nagu tuli; kasutasin 2 mm vardaid. Kirjuks ja roosaks lõngaks on Dropsi Fabel, kollane on Regia sokilõng.

Kõgõ vanõmba latsõ sukkõga arvõsti veidükene võlssi. Olli kimmäs, et musta langa haarus, aq haaru-s. Jää-s muud üle, ku koi otsaq valgõ langaga. Hindäl saa-s süä tsalka, aq musta langa mano ostma ka lää-s. Koi 3,5 mm vardidõga, pruunis langas om Dropsi Karisma, aq tõisi langu tiiä-i. 
Vanima lapse sokkide puhul panin arvestusega täiesti puusse. Olin üsna kindel, et musta lõnga jätkub, aga tegelikult jäi päris palju puudu. Muud ei jäänud üle, kudusin otsad valgega. Ma ei ole selle lahendusega küll kuigi rahul, aga musta lõnga juurde ostma ka ei lähe. Kudusin 3,5 mm varrastega, pruuniks lõngaks on Dropsi Karisma, teisi lõngu ei tea.

Ilosit pühhi! Hummõn' omgi jo tuumapäiv, miä om ka jõuluao alostusõs.
Ilusat pühadeaega! Homme ongi ju juba toomapäev, mis on ühtlasi ka jõuluaja alguseks.

reede, 18. detsember 2015

Jõulupeo viktoriini auhinnaks

Meil oll' instituudi joulupido ni pido ütes osas oll' viktoriin. Hää kolleeg, kiä oll' üts pido kõrraldajist, pallõl' mul viktoriini avvuhinnas midägi kutaq. Minevä aastaga oll' avvuhind olnuq midägi esi küdsätüt ni seokõrd taheti avvuhinnas käsitüüd. Kolleeg pallõl' tetäq midägi väikut, ütehkuuh jõudsemiq kinda-võtmõhoitjiteniq, midä olõ ka varrampa tennüq (kaeq siist). Tei näid sis kats tükkü. Koi maavilladsõst langast 1,5 mm vardidõga.
Meil oli instituudi jõulupidu ja selle üheks osaks oli viktoriin. Hea kolleeg, kes oli ka üks peo korraldajatest, palus mul auhinnaks midagi kududa. Möödunud aastal olid auhinnad olnud kokakunsti vallast ja sel aastal sooviti käsitööd. Kolleeg palus mul teha midagi väikest ning koos jõudsime kinnasvõtmehoidjateni, mida olen ka varem kudunud (vt siit). Tegin neid siis kaks tükki. Kudusin maavillasest lõngast 1,5 mm varrastega.
Viktoriin esi oll' väega lustilinõ, nigu ka muu pido. Muu siäh küsti, mille kirotadas eesti-võro sõnaraamatuh võro kiilt katõ värmiga. Ja ka tuud, midä om vanah eesti keeleh tähendänüq umahussõna endas vai määne eesti sõna om tulnuq alamsaksa keele sõnast pöldīk (nii ö ku i piässiq olõma pikäq) vai spelt, minkäst edimäne om tähendänüq 'roiskveetiik, -auk, roojatiik, -auk' ni tõnõ 'agan'. Nooh, kiä tiid?
Viktoriin ise oli väga meeleolukas, nagu ka muu pidu. Muu hulgas küsiti, miks kirjutatakse eesti-võro sõnaraamatus võro keelt kahe värviga. Ja veel näiteks, mida on vanas eesti keeles tähendanud omadussõna endas või milline eesti sõna on pärit alamsaksa keele sõnast pöldīk (nii ö ku i peaksid olõma pikad) vai spelt, millest esimene on tähendanud 'roiskveetiik, -auk, roojatiik, -auk' ja teine 'agan'. Nooh, kes teab?
Ku viktoriini rasõhusõ pääle märkiq, sis om mul hää miil, et otsusti lisas võtmõhoitjilõ kutaq ka paari sukkõ. Seerejao koi seo oppusõ kirä perrä, aq edesi lätsi jo nii, nigu iks sukkõ kua. Koi Dropsi Karisma langast 3,5 mm vardidõga. Valgõ lang om miski muu, minkä umast langaperrikorvist löüdse. Tah ka seerekiri lähkümbäst.
Kui viktoriini raskuse peale mõelda, siis on mul hea meel, et otsustasin lisaks võtmehoidjatele kududa ka paari sokke. Sääreosa kudusin selle õpetuse kirja järgi, aga edasi lasin juba nii, nagu ikka sokke koon. Kudusin Dropsi Karisma lõngast 3,5 mm varrastega. Valge lõnga võtsin oma jääkide korvist. siin ka säärekiri lähemalt.
Päält mino kuatuidõ sukkõ sai viktoriini pääavvuhinnas kolleegi heegeldet Minion. Ku oll' viktoriinipaarõ moodustaminõ, sis võtimiq tuu kolleegiga paari, selle et ollimiq samah saisuh. Võitiq esi arvadaq, kiä viktoriini võitsõq.
Lisaks minu kootud sokkidele sai viktoriini peaauhinnaks kolleegi heegeldatud Minion. Kui oli viktoriinipaaride kokkuseadmine, võtsime selle kolleegiga paari, sest olime samas seisus. Võite ise arvata, kes viktoriini võitsid. 

pühapäev, 1. november 2015

Ei teagi, kas kanda raatsin

Eeläq oll' meil Obinitsah taa oppusõ kolmas päiv. Plaanih oll' oppiq kindihe kuat motiivi kudamist ni kindalõ narmidõ umblõmist. Obinitsah oll' hää krõbõ süküsilm, nii hää oll' istuq elävä tulõga lämmäh muuseumitarõh ni kutaq.
Eile oli meil selle koolituse kolmas päev. Plaanis oli õppida kinnastesse kootud motiivi kudumist ja kinnastele narmaste õmblemist. Obinitsas oli mõnus krõbe sügisilm, nii hea oli istuda elava tulega soojas muuseumitoas ja kududa. 
Narmit naksimiq külge umblõmma kindile, midä mineva kõrra alostimiq. Esi ka ei usu, et kindäq eelädses valmis saivaq, selle et päält piä ekä rita oll' vajja prooviq ni kaiaq, ku ilosaq naaq iks ommaq. Ja tõsõ kindä silmussidõ ülesluumisõl sai selges, et mä mälehtä-i, kuimuudu pässä takast ülesluuminõ käü. Taa om taa, et märkmit ei tii ja mõtlõt, et külh miilde jääs, ku olõt paar kõrda pruuvnuq. Pusserdi hää hulk aigu ja miilde tull'!
Narmaid hakkasime külge õmblema kinnastele, mida eelmisel korral alustasime. Ise ka ei suuda uskuda, et kindad eilseks päris valmis sain, sest pärast pea iga rida oli ju vaja kinnast kätte proovida ja vaadata, kui ilus ikka on. Ja teise kinda silmuste ülesloomisel ilmnes väike takistus: ma nimelt ei mäletanud, kuidas pöidla tagant ülesloomine käib. See on see, kui märkmeid ei tee ja mõtled, et küll meelde jääb, kui juba paar korda oled läbi proovinud. Pusserdasin hoolega ja meelde tuli! 
Algusõh tundu taa narmidõ umblõminõ paras raketitiidüs, aq tegelikult olõ-s midägi keerolist vai rassõt. Ni ku nipp käeh, läts ka peris joudsahõ edesi. Ku eeläq õdagu kodo sai, sis kannahta-s inämb uutaq, umbli ütele kindäle õkvalt narmaq külge ärq. Ni tõsõlõ kindäle umbli hummogult õkvalt päält heränemist, üürõivagi viil säläh. 
Alguses tundus narmaste õmblemine paras raketiteadus, kuid tegelikult ei olnud selles midagi keerulist või rasket. Ja kui nipp oli käes, läks see tegelikult ka päris jõudsalt edasi. Kui õhtul koju sain, ei mallanud oodata, vaid õmblesin ühele kindale kohe narmad külge. Ja teisel õmblesin kohe hommikul, pidžaamagi seljas.
Inne narmidõ umblõmist arvssi, et inämb ilosambas naaq kindäq minnäq saa-i, aq tegelikult tull' vällä, et saivaq külh. Mu miiski arvas', et naaq ommaq käügikindäq ni egäpäävädses pidämises näid külh raatsi-i võttaq.
Enne narmaste õmblemist arvasin, et niikuinii need kindad enam ilusamaks minna ei saa, aga tegelikult tuli välja, et said küll. Ka mu mees arvas, et need on peokindad.
 
Kindaq ommaq kuatuq 8/2 villadsõst langast. Inämbäste pruuksõ 1,25 mm vardit, aq kiräjao koi 1,5 mm vardidõga. Sõrmõq saivaq veidükene lag'aq, aq inämb naka-i üles ka võtma. Opsõ näide kindidõga pall'o: 1,5 tahilist lõpõtamist, kolmõvärmilidsõ käänüpaila tegemist ni narmidõ umblõmist. Ja olõ ummi vahtsidõ kindidega nii rahul (veidükene lag'just sõrmist huulmaldaq).
Kindad on kootud 8/2 villasest lõngast. Enamasti kudusin 1,25 mm varrastega, aga kirjaosas kasutasin 1,5 mm vardaid. Sõrmed said natuke laiad, aga ei hakka harutama ka. Õppisin neide kinnastega palju: 1,5tahilist lõpetust, kolmevärvilise keerupaela tegemist ja narmaste õmblemist. Ja olen oma uute kinnastega väga rahul (veidi laiadest sõrmedest hoolimata).  
Näütäq narmidega alajako lähkümbäst kah.
Näitan narmastega alaosa lähemalt kah.
Aq motiivi kudaminõ oll' külh paras raketitiidüs. Tegelikult olõ-s taagi midägi rassõt, aq väega hoolõga tulõ jälgiq, et kõik õigõhõ saa. Pildi pääl mu provilapp.
Aga motiivi kudumine oli küll paras raketiteadus. Tegelikult ei olnud ka selles midagi ületamatult keerulist, aga väga hoolega tuleb jälgida, et kõik õigesti saaks. Pildil mu proovilapp.
Aitüma Jõeste Kristile, kiä võtsõ meid opadaq, ni Sarvõ Õiõlõ, kiä oppusõ kõrrald'!
Aitäh Kristi Jõestele, kes meid õpetas, ja Õie Sarvele, kes koolituse korraldas! 

laupäev, 24. oktoober 2015

Sälg lämmähe

Timähavva om olnuq tõtõstõ kuldnõ süküs, aq taa tähendä-i, et lämmit rõivit vajja es olnuq. Om iks. Koigi latsõlõ pehme ni lämmä vesti. Ja et vestist viil rohkõmb kassu olõssi, koi taalõ ka karmani.
Sel aastal on olnud tõeliselt kuldne sügis, aga see ei tähenda siiski, et sooje riideid vaja ei oleks. Ikka on. Kudusingi lapsele pehme ja sooja vesti. Et vestist veel rohkem kasu oleks, kudusin sellele ka tasku.
Minevä aastaga trehvsimiq latsõga üte netipoodi kinnipandmismüügile. Sääl näi langa, minkä kuustus oll' sääne, et saa-s taad kuiki ostmaldaq jättäq: 50% Peruu villa, 30% alpakat ja 20% siidi. Osti hindä jaos ja lats valõ hindäle kah. A tä suta-s kuiki ütte värmi vällä valliq ni võtt'ki lõpus kolmõ esisugumaist. Nii tull' ka vest joonilinõ. Vest om kuat üteh tüküh üleväst alla.
Möödunud aastal juhtusime lapsega ühe netipoe lõpumüügile. Seal nägin lõnga, mille koostis oli selline, et ei saanud seda kuidagi ostmata jätta: 50% Peruu villa, 30% aplakat ja 20% siidi. Ostsin endale ja laps valis endale ka. Ta ei suutnud kuidagi üht värvi valida ja võttiski lõpuks kolme erinevat. Nii tuli ka vest triibuline. Vest on kootud ülevalt alla ühes tükis.
Vest om küländ lämmi, et lehti seeh möllämises olõki-s täämbä jopit vajja (lõpus sai tälle iks jopi ka pääle).
Vest on piisavalt soe, et ka vaid selle väel lehtede sees möllata (lõpuks soostus ta siiski ka jope peale panema).
Langas om sis Elisabeth Lavoldi Silky Flamme. Koi 6 mm vardidõga. Et lang om kõrd paksõmb, kõrd jälq peenemb, jätt ka vest kotussidõ säändse tundõ, nigu olõssiq kehväste kuatuq. Alostusõh taa mullõ väega miildü-s (kinkäle iks miildüs, et jääs tunnõ, et mõista-i küländ häste kutaq?), aq tegelikult om peris mõnus.
Lõngaks on siis Elisabeth Lavoldi Silky Flamme. Kudusin 6 mm varrastega. Et lõng on kord paksem, kord jälle peenem, jätab koepind kohati mulje, nagu oleks tegu lihtsalt ebaühtlase koega. Alguses see mulle eriti ei meeldi (kellele ikka meeldib, kui kudumist jääb mulje, nagu ei oskaks tegija piisavalt hästi kududa?), aga tegelikult on päris lahe.