reede, 18. august 2017

Feathers Fichu teel Jeruusalemma

Mul oll' hainakuu alostusõh vajja minnäq Jeruusalemma. Tuu tähendäs mitme linnukiga lindämist ni mitmõh lennujaamah pasmist. Ja tuu umakõrda tähend', et oll' vajja määnestki kudamist üteh. Mu meelest ommaq kõgõ parõmbaq lindämiskudamisõq küländ peenükesest langast saliq - et lang om peenükene, sis kaalu-i sukugi pall'o ni samal aol olõ-i murõht, et tüü valmis saassiq reismisõ aigu. Lisäs saa taad kutaq puuvardidõga, nii et linnuki pääle minnõh tunnõ-i kiäki näide vasta huvvi. Nii et mul om peris mitu salit, miä ommaq alostõduq õnnõ tuuperäst, et oll' vajja linnukiga reisile minnäq.  Midä ti reisile kudamisõs üteh võtat?
Mul oli juuli alguses vaja minna Jeruusalemma. Reis Jeruusalemma tähendab mitme lennukiga lendamist ja seega ka mitmes lennujaamas passimist. Ja see omakorda tähendas, et oli vaja kaasavõtmiseks mingit kudumist. Parimad lendamiskudumised on minu meelest küllaltki peenikesest lõngast sallid - et lõng on peenike, siis ei kaalu see kuigi palju ja samal ajal pole ka muret, et kudum liiga ruttu valmis saaks. Lisaks on salli hea kududa puitvarrastega, millega lennukisse pääsemisel pole probleeme. Nii et mul on päris mitu salli, mis on alustatud just sellepärast, et oli vaja lennukiga reisile minna. Mida teie reisile kudumiseks kaasa võtate?
Et mul olliq kunagi tegünü kodo kats tokki Dropsi Kid-Silki langa ja otsusti naaq noq ärq kutaq, sis otsõ salit, miä taast langast vällä tulõ. Valõ vällä Feathers Fichu. Koi 3 mm vardidõga ni koi puul mustrikõrda veidemb, ku oppusõh oll' antuq. Jäi üle sääne tutsak langa, et noq iks ei tiiä, kas olõssi kõik ette nättüq kolm kõrda ka vällä tulnuq.
Et mul oli kunagi tekkinud koju kaks tokki Dropsi Kid-Silki lõnga ja otsustasin need nüüd ära kududa, siis otsisin salli, mis sellest lõngast välja tuleks. Valik langes Feathers Fichu peale. Kudusin 3 mm varrastega ja otsustasin kududa 0,5 mustrikordust vähem, et ikka kindlasti lõngast jätkuks. Lõpuks jäi üle selline nutsakas lõnga, et jäi kriipima, et järsku oleks tulnud ka mustris ette nähtud 3 mustrikordust välja.
Sali om külh mõnus pehmeq ni pand esiki veidükene süküst uutma.  
Sall on mõnus pehme ja paneb isegi veidi sügist ootama.

kolmapäev, 28. juuni 2017

Kamps nigu roosamanna

Telse sõbra käest, kiä mõnda aigu Hiinan eläs, langa. No iks peris hulga: hindä ja latsõ kampsi ni kindidõ ni mütsü ni sali jao. Languh oll' egäsugumaidsi eläjide karva - üts jago oll' mingi, üts jago koaala ja tiiä-i mille karva viil. Ku tel'se, sis avit minno Google Translate, aq noq, ku mul ommaq õnnõ hieroglüüfega langavüüq, sis tiiäki-i inämb, miä täpsähe näide langu seeh om. Olku no, miä om, aq edimäne jago näist sai noq ärq kuatus. Seokõrd latsõ kampsis.
Tellisin sõbralt, kes mõnda aega Hiinas elab, lõnga. No ja mitte kenasti ja tagasihoidlikult, vaid ikka korralikult: enda ja lapse kampsuni, kinnaste ja mütsi ning õlasalli jao. Lõngu sai igasuguse ägeda koostisega - küll oli seal koaala- ja mingisisaldusega lõnga ja ei mäletagi, mida veel. Kui tellisin, võtsin Google Translate'i appi, aga nüüd on mul ainult hieroglüüfidega lõngavööd, kust suurt midagi välja lugeda ei oska. No on, mis on, aga esimene ports nendest lõngadest sai ära kootud; seekord lapse kampsuniks.
Naksimiq latsõga otsma, määndse oppusõ perrä kampsi kutaq, ni saatiq arvo, mi lövvä-s midägi, miä mõlõmbalõ miildünü. Internet om täüs mustrit, aq mitte üttegi! Lõpus ütli latsõlõ, et midägi jää-i üle, mõtlõ esi vällä. Ja lats ütel' tuupääle: "Mõtõlgu-i esi, muido tulõ jälkinä üts käkk!" Nii pall'o sis imä usaldamisõst. Õnnis oll' tä siski küländ tark ni nakka-s täpsüstämä, määne mu hindä vällä mõtõld asi käkk om. A ku kamps valmis sai, sis oll' jutt käkist unõhtõt ni tegelikult miildüs kamps latsõlõ väega.
Hakkasime lapsega koos otsima, millise õpetuse järgi kampsunit kududa. Kas saate aru, me ei leidnud midagi, mis mõlemale meeldinud oleks. Internet on mustreid täis, aga mitte ühtegi sobivat. Ütlesin lõpuks lapsele, et ei jää midagi üle, mõtlen ise välja. Ja laps kostis seepeale: "Ära mõtle ise, muidu tuleb jälle üks käkk!" Nii palju siis ema usaldamisest! Õnneks oli ta piisavalt tark ning ei hakanud täpsustama, milline minu välja mõeldud asi käkk on. Aga kui kampsun valmis sai, oli käkijutt unustatud ja tegelikult meeldib lapsele kampsun väga.
Kamps om kuat raglaanlõikõga üleväst alla ni nigu mooduh om, takast lühendedüide rituga veidükene pikembäs. Ummõluisi kampsil ei olõq.
Kampsun on kootud raglaanlõikelisena ülevalt alla ja moodsalt tagant lühendatud ridade abil pikemana. Õmblusi kampsunil ei ole.
Raglaankasvatuisi vaihõlõ koi peenüq palmikuq nii kampsi ette ku ka taadõ.
Raglaankasvatuste vahele kudusin peenikesed palmikud nii kampsuni ette kui ka taha.
Kaindlõ all saivaq palmikuq kokko ni sis panni ma naaq külge piteh alla juuskma.
Kaenla all said palmikud kokku ja siis panin need kampsuni külge mööda alla jooksma.
Ku virisemä piät, sis vast sai kaalamulk veidükene suur, aq muidu olõ esi kah peris rahu. 
Kui virisema peab, siis ehk oleks kaelaauk võinud olla õige veidi väiksem, aga muidu olen ise ka kampsuniga päris rahul.
Kamps om kuat 2,5 mm vardidõga. Ja tah langah oll' määnegi jago kašmiiri ni määnegi jago koaalalanga, nii et om hää pehmeq.
Kampsun on kootud 2,5 mm varrastega. Lõnga peeneks koostisosaks oli muuhulgas kašmiiri ja koaalalõnga, nii et kampsun tuli väga hea pehme.

pühapäev, 26. märts 2017

Karula kindaq

Mul pallõldi kutaq kirikindaq nii 75aastagadsõlõ mehele, kiä om mullõ peris hää tutva, ku mitte esiki sõbõr.
Mul paluti kududa kirikindad umbes 75astasele mehele, kes on mulle päris hea tuttav, kui mitte lausa sõber.
Et saaja juurõq ommaq Rõugu kihlkunnah, aq tä om pikkä aigu elänü Karulah, sis oll' esihindästmõistaq, et tulõssi kutaq näist kummagi kihlkunna kindaq. Kirä valimisõst saigi kõgõ suurõmb murõq. Ei Karula ega ka mitte Rõugu kihlkunnast olõ-s ERMi lehel kuiki pall'o kindit ni mitte üttegi säänest, miä mino meelest toolõ mehele pasnuq.
Kuna saaja juured on Rõuge kihelkonnas, aga ta on pikalt elanud Karulas, siis oli minu meelest täiesti selge, et tuleks kududa kindad, mis oleksid omased kummalegi neist kihelkondadest. Kirja valimisest kujuneski kõige suurem mure. Ei Karula ega ka mitte Rõuge kihelkond ei saa ERMi lehel hiilata just kõva kindakirjakoguga ja ma ei leidnud mitte ühtegi sellist kirja, mis oleks minu meelest tulevase kandjaga kokku sobinud.
Kõnõli umma murõht Võro Instituudih ni Külli ütel', et täl ommaq kotoh perekunnast jäänüq kindaq, miä ommaq Karula kihlkunna veere päält. Ku näid kindit näi, sis tiidse, et naaq ommaqki õkvalt NAAQ, midä vajja. Mu elo läts viil lihtsämbs, ku Külli and' mullõ ka kirä, mille tä esi oll' varrampa kindilt maaha joonistanu.
Rääkisin oma murest ka Võro Instituudis ja Külli ütles, et tal on kodus perekonnast päranduseks jäänud kindad, mis on just Karula kihelkonnast (mis sest et äärealalt). Kui kindaid nägin, siis teadsin kohe, et need just ongi NEED. Mu elu veel lihtsamaks, kui Külli andis mulle ka kirja, mille ta ise oli juba varem kinnastelt maha joonistanud.
Originaalkindaq olliq kuatuq jämmembäst langast ja jämmembide vardidõga. Ku õigõhõ mälehtä, oll' näil kindil vast 70 silmä tsõõri pääl. Mu kindil, miä ommaq kuatuq 1,5 mm vardidõga 8/2 langast, om kiräjaol tsõõri pääl 100 silmä. Värves ommaq lambavalgõ, -hall ja -pruun.
Originaalkindad olid kootud jämedamast lõngast ja jämedamate varrastega. Kui õigesti mäletan, siis oli neil 70 silmust ringil. Mu kinnastel, mis on kootud 1,5 mm varrastega 8/2 lõngast, on kirjaga osal ringil 100 silmust. Värvideks on lambavalge, -hall ja -pruun.
Edimäst kõrda koi pässä, koh läts kindakiri edesi, mitte es olõq eräle pässäkirjä. Originaalkindit oll' hoolõga parandõt ni kindaots oll' hoobis üle ummeld, nii et olõ-s arvo saiaq, määnest otsakahandust oll' pruugit. Selle otsusti tetäq tavalidsõ katõ tahinga otsa.
Uus oli minu jaoks see, et pöidlal läks kinda põhikiri edasi, mitte ei olnud eraldi pöidlakirja. Originaalkindaid oli hoolega parandatud ja kindaots oli hoopis üle õmmeldud, nii et ei olnud võimalik aru saada, millist kindaotsakahandust oli kasutatud. Seepärast otsustasin teha tavalise kahe tahiga kahanduse.

Pilte jaos lainas' ummi kässi Aare.
Piltide jaoks laenas oma käsi Aare.

pühapäev, 19. märts 2017

Võõrad ja omad suled

Olõ hindäle ammuq-ammuq lavvakit tahtnuq. Mu miis võtt' as'a ette, mässäs' ni lihvse mitu päivä ni noq ommaq mul nii-nii ilosaq vahtrõst lavvaguq, koh pääl om puu ilo kõik nätäq. Ma es tiiakiq, et puu või niimuudu helkiq.
Olen endale juba ammu kõlasid tahtnud. Mu mees võttis asja ette, mässas ja lihvis mitu päeva ja nüüd on mul imeilusad vahtrapuust kõlad, kus peal on puidu ilu kenasti näha. Ma ei teadnudki varem, et puit võib nii läikida.
Noq tulõ õnnõ tetäq sääne "väikene" asi, et tulõ lavvakidega kudama ka oppiq.
Nüüd tuleb ainult kõladega kuduma õppida, seda ma ju ei oska.
Näütä iks midägi hindätettüt kah. Jo tükk aigu tagasi tei linadsõ köögiräti, kohe heegeldi pitsi viirde. Pits om tett ämmält saadust linadsõst niidist 0.6 mm heegelnõglaga.
Et mitte ainult oma mehe töö peal liugu lasta, näitan midagi enda tehtut ka. Juba tükk aega tagasi tegin linase köögiräti, kuhu heegeldasin äärde pitsi. Kasutasin ämmalt saadud linast niiti ja 0,6 mm heegelnõela.

laupäev, 11. veebruar 2017

Talvel talvine kudum

Väläh om tävveline talvõmuinasjutt, puuq ommaq nii ilosaq ni valgõq, et saaki-i muud ku väläh ollaq vai sis aknõst vällä vahtiq. Ni lõpus ummõhtõgi om ka hää süü paksuq kampsiq kapist vällä otsiq.
Väljas on tõeline talvemuinasjutt, puud on nii ilusad oma valge katte all, et ei saagi muud kui väljas olla või siis aknast välja vaadata. Ja lõpuks ometigi on põhjust kapist ka paksemad kampsunid välja otsida.
Kunagi trehvsi langapuuti ni näi sääl hääd pehmet langa (Silky Flammé), minkä man tiidse õkvalt, et taha taast pikembät tuunika muudu palmikidega vesti. Kudamist touksi kõik aig edesi ja ku noq viimädside jõulõ aigu taa langa vällä kouksi, sis kai inne, et kiä tuu hull küll oll', kiä säänest värvi langa ostsõ. Ni päält kilo ka viil. A et himo oll' iks pikkä vesti saiaq, koi taa valmis. Päält valmis kudamist sekä-i inämb värv kah.
Kunagi sattusin lõngapoodi ja nägin seal head pehmet lõnga (Silky Flammé), mille juures teadsin kohe, et tahan sellest pikemat tuunika moodi palmikutega vesti endale. Kudumist lükkasin aga järjest edasi ja kui nüüd napilt enne jõule lõnga kapist välja otsisin, ei mõistnud kuidagi, kes see hull oli, kes sellist värvi lõnga ostnud on. Ja veel üle kilo! No mis seal ikka, soov pika vesti järele oli alles, nii et kudusin selle valmis ka. Nüüd värv enam ei segagi :)
Tuhlassi netist tükk aigu oppusit, aq lövvä-s midägi, miä miildünü. Saa-s midägi, valõ keskmädse mustrõ vällä, võti vardaq, lõi silmussõq üles ni naksi üleväst alla kudama. No nii umbõs, ilma määndsegi proovilapilda. Vaihõpääl pruuvsõ sälgä ni mugu koi. Üles võttaq olõ-s kõrda kah vajja. Tuud olõ-i viil juhtunu, ku mul om kõrralinõ proovilapp ette kuat.
Otsisin tükk aega mööda netti õpetust, mis piisavalt meeldiks, aga ei leidnud midagi, mis mu ettekujutusega veidigi kokku läheks. Lõpuks valisin kuskilt keskmiseks mustriks ühe palmiku välja, lõin silmused üles ja hakkasin ülevalt alla kuduma. No üsna umbes, ei mingit proovilappi ega midagi. Vahepeal proovisin selga ja kudusin edasi. Lõpuks ei pidanud kordagi harutama, mida pole veel juhtunud, kui olen enne korralikult proovilapi kudunud.
Perämädses viil mi jäätünüide seebimullõ pilt. Talv om iks umbõ hää!
Lõpuks veel jäätunud seebimullide pilt. Talv on suurepärane!
Vestipildiq tekk' Aare, aitüma tälle!

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Omgina vahtsõnõ aastak pääle nakanu

Minevä aastaga alostusõ olliq mul küländ suurõq plaaniq, arvssi, et 2016. aastaga kua suuri asju. Aq lõpus läts, nigu läts. Mul oll' hoobis kõik aig tunnõq, et olõ-i kudamisõs sukugi aigu ni blogimisõs tahtmist. Ku noq kai minevä aastaga edimäst postitust, sis olõki-i kuiki hull - plaanih oll' kutaq üts Haapsalu sali, üteq kirikindaq, kleit, paar kampsi ja üts tuunika. Valmis saiq hoobis kats Haapsalu salit (seo ja seo), kirikindaq saivaq kah valmis, kleit ka. No tuunikat naksi kudama minevä aastaga viimädsil päivil ni noq piässi kiäki viil langaotsaq ärq käkmä. Kampsiq (päält üte) jäiväq külh kudamaldaq. Timahavvas olõ-i mul määndsidki suuri plaanõ, õnnõ üteq kirikindaq taha jälq kutaq.
Möödunud aasta alguses olid mul suured plaanid, kuidas 2016. aastal koon suuri asju. Tegelikult läks, nagu läks. Mul oli pidevalt tunne, et kudumiseks pole aega ega blogimiseks tahtmist. Kui nüüd aga möödunud aasta esimest postitust vaatasin, siis ei olegi asi kuigi hull - plaanis oli kududa üks Haapsalu sall, ühed kirikindad, kleit, paar kampsunit ja üks tuunika. Valmis sai aga hoopis kaks Haapsalu salli (see ja see), kirikindad said ka valmis, kleit ka. No ka tuunikat hakkasin möödunud aasta viimastel päevadel kuduma, nüüd peaks veel keegi selle otsad ära peitma. Kampsunid (peale ühe) jäid küll kudumata. Selleks aastaks mul suuri plaane pole, niipalju tean, et ühed kirikindad tahan jälle kududa. 
Ku minevä aastaga lõpuh ni seo aastaga alostusõh om pallodõh blogidõh nätäq hulga ilosit kuatuid asju, miäq kõik ommaq jõulukinkes lännüq, sis säänest asja mu blogih ei näe. Mi olõ jo mitu aastakka tennüq õnnõ loosipakiq ja nii omgina mul näüdätä õnnõ üts esi tett jõulukink. Paki pidi Fortuuna tahtmisõ perrä tegemä sõsara mehele ni koi tälle klapiga maavilladsõst langast kindaq. Oppusõ võti Eveli Kauri "Käsitööpäevikust".
Kui nöödunud aasta lõpus ja selle aasta alguses on paljudes blogides hulga ilusaid kootud-heegeldatud jõulukinke, siis minu blogis midagi sellist ei näe. Me oleme juba mitu aastat loosipakke teinud ja nii ongi mul näidata vaid üks isetehtud jõulukink. Paki tegin Fortuuna tahtel õe mehele ning kudusin talle klapiga kindad. Kindad kudusin maavillasest lõngast Eveli Kauri õpetuse järgi, mille leiab "Käsitööpäevikust".

Seo aastaga alostusõh koi latsõlõ viil üteq sukaq, lats tahtsõgi tavaliidsi juunligaidsi. Ega näid olõssigi-i mõtõt näüdädäq, aq tahtsõ tiikaq kah jaadaq umma torõdat pruuvmist: lasksõ edimäst kõrda puutrõl joonõkirä tetäq (lövvät siist). Panõt sissõ värviq ni max ni min juuni paksusõ ni nupivaotusõ pääle tetäs joonõkiri. Pruuvgõq kah!
Aasta alguses kudusin lapsele veel ühed villased sokid, ta tahtiski lihtsaid triibulisi. Ega neid polekski mõtet siin näidata, aga tahtsin teiega oma katsetust jagada: lasin esimest korda arvutil triibumustri teha (leiad siit). Söödad sisse värvid ja max ning min triipude paksuse ja siis nupuvajutuse peale saad triibumustri. Proovige ka!
A vast lövvä hindäst timahavva parõmba kudaja ja blogija!
Ehk leian endas sel aastal edukama kuduja ja blogija!

reede, 30. detsember 2016

Kaua tehtud kaunikene

Pääväl sai külh tsõõr pääle tettüs ni vahtsõnõ pääväaastak om pääle nakanu, aq mul om iks viil näütämäldä midägi, miä varrampa valmis saanuq.
Päikesel on ring peale tehtud ja uus päikeseaasta alanud, kuid mul on veel näitamata midagi, mis mõni aeg tagasi valmis sai.
2014. aastaga sügüse lätsi tüüasju peräst Hispaaniahe ni tiidse, et katõ lindämise vaihõl tulõ mul kavva istuq. Nii et üteh oll' vajja kudamist, miä om küländ väiku, kerge ni saa-i reismise aigu valmis. No kõgõ parõmbahõ sobis säändses mu meelest Haapsalu sali. Alostigi sali ärq ni reisi aigu oll' taad väega hää kutaq. Päält reisi jäi sali pia aastagas aos saisma, mõnikõrd harva koi ria vai kats. Kooni 2015. aastaga sügüse oll' jälq resimine iih. Sis sai jälqkina sali üteh pakitus ja peris hulga edesi ka kuatus, iks kats 8tunnist lindämist. Päält reisi saigi keskmäne jago valmis kuatus. A veerepitsi alostaminõ võtsõ jälq paar kuud (no silmussidõ rehkendämine om lihtsähe nii vaivaja ni ikäv mu jaos), kudaminõ läts kipõstõ, aq sis läts jälq paar kuud, kooniq sali sai veerepitsi külge, ni viil paar kuud, kooniq taa ka vinütedüs sai. Häbü peris hindä peräst. Aq noq om valmis ja miildüs kah.
2014. aasta sügisel pidin tööasjade pärast Hispaaniasse sõitma ja teadsin, et mul tuleb kahe lennu vahel päris kaua lennujaamas istuda. Nii et kaasa oli vaja kudumist, mis oleks küllalt kerge, väike ja ei saaks reisi ajal valmis. No parim on sellisteks puhkudeks Haapsalu sall. Alustasingi salli ära ja reisi ajal kudusin ka, kuid pärast Hispaanias käimist jäi see umbes aastaks seisma, vaid vahepeal harva kudusin rea-paar. Aga 2015. aasta sügisel oli jälle pikemale reisile minek ja jälle vaja kudumit kaasa. No kahe 8tunnise lennuga sai sall päris suure jupi juurde ja pärast seda reisi kudusingi keskosa valmis. Kuid siis hakkas jälle venima - äärepitsi alustamine võttis paar kuud (silmuste arvutamine on minu jaoks lihtsalt nii kohutavalt tüütu), äärepitsi salli külge saamine veel paar kuud ja siis läks veel sama kaua, kuni sall venitatud sai. Päris piinlik kohe. Aga nüüd on ta valmis ja olen väga rahul. 
Et ma tahtsõ küländ suurt salit, sis olõki-i taa tavaperädse mõõdi perrä, aq om suurõmb.
Et tahtsin küllaltki suurt salli, siis kudusin selle tavapärastest mõõtudest veidi suurema.
Koi helehest ubinarohilidsõst Haapsalu sali langast, kiräs om kuusõga kuubikukiri.
Kudusin heledast õunarohelisest Haapsalu salli lõngast, kirjaks sai valitud kuusega kuubikukiri.

laupäev, 17. detsember 2016

Iälilliq

Parladsõhõ talvõilma, ku kõrralist lummõ ei olõq, aq lumbi pääl iks jääd om, sobis väega häste valgõ Haapsalu sali, miä om ka nigu lumõkuninganna tett iäkiri. Kivvega õnnõlehekiräst saa niimuudu hoobis iälillikiri.
Praeguse talveilmaga, kui korralikku lund ei ole, kuid tiigi peal ikka õrn ja ilus jääkiht on, sobib väga hästi valge Haapsalu sall, mis on ka justkui lumekuninganna tehtud jääkiri. Kividega õnnelehekiri muutub nii hoopis jäälillekirjaks.
Varrampa olõ-i seod kirjä kudanuq, hää om taad kutaq - lää-i igäväs. Uutmaldaq oll' siski taa, et üte ilma nuppõldaq kiräh sali kudaminõ võtt nii pall'o aigu - olõ-s sukugi tsipsti ja valmis. 
Ma ei ole varem selles kirjas salli kudunud, mõnus kudumine oli - ei läinud kogu salli jooksul igavaks. Üllatav oli mulle aga see, et ühe ilma nuppudeta salli kudumine võib nii palju aega võtta, ei saanudki ühe ropsuga valmis.
Et sali peris ilma nuppõlda ei jäässiq, koi naaq veerepitsi sisse. Taa om katõ otsaga asi. Nuppõga pits raamistas tõtõstõ ilosahõ sali ärq, aq murõq om taa as'aga iks kah. Veerepits kuatas ju suurõmbidõ vardidõga ku sali; ku sali keskmädse jao kua ma 2,75 mm, sis veerepitsi 3,5 mm vardidõga. Nonii, ku kiäki annassiq noq mullõ häid knihve, kuimuudu saa 3,5 mm vardidõga kutaq nii piinüst langast ilosit nuppõ (tuu tähendäs niimuudu, et nupi keskeh olõssi-i määnestki mulgukõst nätäq), sis saassiq mul tõtõstõ hää miil. Ma olli taaga peris hädäh, viimäte jääki-s ummi nuppõga peris rahu. Mulkõga nupiq ummaq mu meelest säändseq kehväq plönniq, mitte õigõq nupiq.
Et sall päris ilma nuppudeta ei jääks, kudusin need äärepitsi sisse. See on aga selline kahe poolega mündi juhtum. Tõesti, nuppudega äärepits raamistab salli ilusti ära, kuid mure on sellega ikka ka. Äärepits kootakse ju jämedamate varrastega kui salli keskosa; kui ma keskosa koon 2,75 mm, siis äärepitsi koon 3,5 mm varrastega. Kui nüüd keegi annaks mulle hea nipi, kuidas on võimalik nii jämedate varrastega kududa sedavõrd peenikesest lõngast nuppe nii, et nupu keskele ei jääks mingit koledat auku (augupoegagi ei tahaks seal näha). Ma olin sellega päris hädas, lõpuks ei jäänudki lõpuni rahule. Aukudega nupud pole mingid õiged nupud, vaid ainult haledad plönnid.
Viimädse pildi pääl ommaq lähkümbäst mu murõlatsõq nätäq kah.
Viimase pildi peal on mu murelapsed lähemalt näha kah.

reede, 2. detsember 2016

Lambad on siin ja lambad on seal

Timahavva õnnistu-i kudamiõ ei blogiminõ. Oll' külh plaanih kutaq suuri asju, aq täämbä näütä jälq midägi väikukõist. Ilmaq lätsiq lumõlõ ni tull' vällä, et latsõ villasukaq olliq väikus jäänüq. Pääleki mõistsõ tä üte näist väikuist sukkõst ärq kaotaq. Koi sis vahtsõq.
Sel aastal ei lähe mul ei kudumine ega ka blogimine. Aasta alguses oli küll plaanis suurte asjade aasta, kuid tänagi näitan midagi väikest. Ilmad läksid külmaks ja selgus tõsiasi, et lapse villased sokid olid väikseks jäänud. Pealegi suutis ta ühe neist väikestestki ära kaotada. Nii ei jäänud muud üle kui uued kududa.

Mõistsõ esiki nii väikuid asju niimuudu kutaq, et pidi kats kõrda üles võtma. Edimädsel kõrral koi niipall'o kitsaq (2,5 mm vardidõga), et sukaq taha-s kuiki üle kundsa minnäq. Ni tõsõl kõrral sopõrdi kiräga. Kolmandal sai asi kõrda.
Olin nii "osav", et oskasin isegi nii väikseid asju nii kududa, et pidin kaks korda harutama. Esimesel korral kudusin lihtsalt sokid nii kitsad, et need keeldusid üle kanna minemast. Teisel korral ajasin kirjas midagi täiesti sassi. Kolmandal sai asi õnneks korda.
Koi Leedu villadsõst langast 2,5 ja 3 mm vardidõga (kirä jago 3 mm, muu 2,5 mm). Seerekirä võti siist, muu koi nii, nigu ma iks sukka kua. Latsõlõ umbõ miildüseq ja taa omgina päämäne.
Kudusin Leedu villasest lõngast 2,5 ja 3 mm varrastega (mustri osa 3 mm ja muu 2,5 mm). Sääremustri võtsin siit, muu kudusin nii, nagu ma ikka sokki koon. Lapsele väga meeldivad ja see ongi ju peamine.

reede, 7. oktoober 2016

Kakaokamps

Seo kampsiga ommaq mul väega ütstõõsõ vasta käüväq mõttõq ni tundmisõq. Sõsar tahtsõ sünnüpääväs kampsi ja valõ esi ka mudõli vällä. Mu asi oll' lang ostaq ni kamps ärq kutaq. Tiidse, et sõsaralõ miildüs pruun värv, nii et pruuni ka osti. Et mullõ hindäle sukugi rõividõ man pruun värv miildü-i, sis sai valit sääne kakaopruun vai esiki ärqmõstu verevä veini pleki pruun, miä mullõ hindäle ka iks veidükenegi miildü.
Selle kampsuni suhtes on mul äärmiselt vastakad tunded. Õde tahtis sünnipäevaks kampsunit ja valis ise ka mudeli välja. Minu asi oli lõng osta ja kampsun valmis kududa. Teadsin, et õele meeldib pruun värv, nii et pruuni lõnga ka ostsin. Kuna mulle endale riiete juures üldse pruun ei sümpatiseeri, siis valisin malbema kakaopruuni või pigem isegi sellise läbipestud punase veini pleki pruuni, mis mulle endale ka ikka veidikenegi meeldis. 
Tõnõ, midä pelgsi, oll', et koolõ kudamisõ aigu igävä peräst ärq, suurõq hääpididseq pinnaq jo. Ikäv oll', aq umbõ ikäv olõki-s. Tuu vasta avit', et taadõ ni ette tulliq voldiq ni veereh oll' ka iks määnegi pitsikene ni esiki tuu, et koi hulga peenembä langaga, ku oppusõh ette nättü oll', tuu tähend', et pidi küländ pall'o arvõstama (no et pall'o tsillukõnõ saanuq-s). Kõrra sai iks üles ka võttaq - kamps oll' piaaigu hää mu 7aastadsõlõ latsõlõ. Sõsar om külh väikukene, aq nii väikene siski mitte.
Teine, mida kartsin, oli see, et suren kududes igavuse kätte, seal ju suured parempidised pinnad. Hea küll, igav oli, aga õnneks mitte tapvalt. Igavuse vastu aitas vast see, et nii ette kui ka taha tuli teha voldikesed, ja esitükkide äärtes oli isegi midagi pitsilaadset ja vast ka see, et kudusin palju peenema lõngaga, kui õpetuses ette nähtud oli, nii et oli vaja pidevalt arvestada, et kampsun liiga väike ei tuleks. Korra sain ikka suuruse pärast harutada ka - kampsun oli peaaegu et paras mu seistmeaastasele tütrele. Hea küll, mu õde on väike, aga nii väike siiski mitte.
Midä rohkõmb koi, tuud inämb mullõ paistu, et taast kampsist külh määnesti ilosat asja saa-i. Hindäle sälgäpruuvmisõq muuda-s mu arvamist sukugi. Ku vaihõpääl jo märge, et võta kõik üles ni kua midägi muud, sis lõpus otsusti kas vai prooviski taa sünnüpääväs sõsaralõ üle andaq. Ni paistu, et timä säläh tei kamps metamorfoosi - tälle miildü väega ni imä ütel' ka, et säläh om väega illos. No vast iks om, kuiki saa-i vallalõ tundõst, et kiäki õnnõ taha-i mullõ halvastõ üldäq. Esi olõki-i kampsi periselt sõsara säläh nännü, õnnõ näide pilte päält näi.
Mida rohkem kudusin, seda enam tundus, et sellest kampsunist küll mingit ilusat asja ei saa. Vahepeal püüdsin seda endale selga proovida, kuid see vaid kinnitas mu kehva arvamust. Kui vahepeal juba mõtlesin, et harutan selle täiesti üles ja koon midagi muud, siis lõpuks otsustasin kas või proovimisekski kampsuni õele sünnipäevaks üle anda. Ja paistab, et see kampsun tegi vahepeal läbi metamorfoosi - nagu aru saan, meeldib see omanikule väga ja ka ema ütles, et õeraasu seljas olevat kampsun väga ilus. No vast siis ikka on ka, kuigi ma ei saa lahti tundest, et keegi ei taha lihtsalt mulle halvasti öelda. Ise ma seda seljas näinud polegi, ainult neid pilte olen näinud.
Kamps om kuat Dropsi langast Muskat 4 mm vardidõga.
Kampsun on kootud Dropsi lõngast Muskat 4 mm varrastega.

Pilte iist kumardus Ilmolõ!