Neljapäev, 10. jaanuar 2019

Roosa = titekas

Latsõlõ oll' vahtsõt mütsü vajja. Mõtli vällä, et 1) müts piät olõma lämmi ja viil parõmb ku vuudrõ pääl; 2) kudaminõ piät mullõ ka midägi pakma ja 3) langa ostma lää-iq, aq kua kotoh olõmah olõvist langust ni viil parõmb, kua säändsist langust, mis ommaq kostkiltki muialt üle jäänüq. 
Lapsele oli uut mütsi vaja. Mõtlesin enda jaoks välja, et 1) müts peab olema soe ja veel parem, kui on voodri peal; 2) kudumine peab mulle ka tore olema ja 3) lõnga ostma ma ei hakka, koon nendest, mis kodus olemas on (ja eriti hea, kui saan kududa nendest, mis kuskilt mujalt töödest on üle jäänud).


Edimält mõtli vällä, et taha kutaq ütevärmilist põhja, kohe pääle tulõssi õrn pits. Sis tull' naadaq langa otśma. Tuu man olliq meil latsõga kummalgi umaq arvamisõq: tuu, mis tälle miildü, es passi mu meelest sukugi vai sis oll' langa pall´o veidü. Ja nuuq langaq, midä maq paki, olliq timä meelest hirmsaq. Olli jo valmis perrä andma ja langapuuti minemä, ku tull´ miilde lubahus, et kua kotoh olõvist langust. Tei hinnäst kõvas ja otsusti roosa langa kasus, miä oll´üle jäänüq latsõ kampsist, sallist ja mütsüst-kindist.
Kõigepealt mõtlesin välja, et tahan kududa ühevärvilist põhja, kuhu peale koon õrna pitsi. Siis tuli hakata lõngu valima. No selle juures tulid selgelt esile meie eriarvamused: see, mis talle meeldis, ei sobinud minu meelest sugugi või siis oli seda lõnga lihtsalt liiga vähe. Ja need lõngad, mida mina välja pakkusin, olid tema meelest "lihtsalt jubedad". Olin juba valmis järele andma ja sammud lõngapoodi seadma, kui tuli meelde, et olin lubanud seda mitte teha. Jäin siis endale kindlaks ja valisin lapse piuksumisest hoolimata välja roosa lõnga, mis oli üle jäänud tema kampsunist, sallist ning mütsist ja kinnastest.



Nii ma sis koi ja kuuli kõik aig, et taa müts om umbõ titekas ni nõme. No muidoki, ku vannus om sääne, et roosa = titekas ja must = väkev, olõ-i midägi tetäq. Lõpus ütli, et kua sis hindäle, sis olõ-i timä asi, ku titekas ni nõme taa om ja et läämi iks edesi suunah "Mida vanem eit, seda roosam kleit." A no ku valgõ pits naas tassakõnõ vällä kujonõma, sis olõ-s inämb sukugi nõme ja titekas, sis oll' iks peris väkev ni illos. No ja ku müts valmis sai, jäi ma taast ilma, õnnõ pildistamisõ aos panni umma päähä.
Nii ma siis kudusin ja kuulsin pidevalt, kui nõme ja titekas see müts on. No teadagi, kui vanus on selline, et roosa tähendab automaatselt titekat ja must ägedat, siis polegi ju midagi muud oodata. Lõpuks ütlesin, et koon selle endale, siis pole tema asi, kui nõme ja titekas see on. Ja liigume ikka auga edasi põhimõtte "Mida vanem eit, seda roosam kleit" järgi. Aga kui valge pits hakkas nägu võtma, siis ei olnud müts enam sugugi ei nõme ega titekas, vaid päris ilus ja äge. No ja kui müts päris valmis sai, jäin ma sellest siiski ilma, ainult pildistamise ajaks panin endale pähe.



Mudu koi umast pääst, aq pitsikirä võti vanast hääst raamatust "Pitsilised koekirjad".
Muidu kudusin oma peast, aga pitsikirja võtsin vanast heast raamatust "Pitsilised koekirjad".

Sääne asi ka viil, et kooni ma mütsü koi, ostimiq latsõlõ poodist vahtsõ paksu mütsü ja ni pässi ma vuudrõ umblõmisõst.
Selline asi ka, et kuni ma mütsi kudusin, ostsime lapsele poest paksu mütsi ja nii pääsesin voodri õmblemisest.

2 kommentaari:

  1. See on nii ilus müts! Mul on ka plaanis taolist kududa, aga pole veel tegudeni jõudnud :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Ülle! Mõtlesin, et peaks nüüd endale ka ikka samalaadse kuduma.

      Kustuta