pühapäev, 26. märts 2017

Karula kindaq

Mul pallõldi kutaq kirikindaq nii 75aastagadsõlõ mehele, kiä om mullõ peris hää tutva, ku mitte esiki sõbõr.
Mul paluti kududa kirikindad umbes 75astasele mehele, kes on mulle päris hea tuttav, kui mitte lausa sõber.
Et saaja juurõq ommaq Rõugu kihlkunnah, aq tä om pikkä aigu elänü Karulah, sis oll' esihindästmõistaq, et tulõssi kutaq näist kummagi kihlkunna kindaq. Kirä valimisõst saigi kõgõ suurõmb murõq. Ei Karula ega ka mitte Rõugu kihlkunnast olõ-s ERMi lehel kuiki pall'o kindit ni mitte üttegi säänest, miä mino meelest toolõ mehele pasnuq.
Kuna saaja juured on Rõuge kihelkonnas, aga ta on pikalt elanud Karulas, siis oli minu meelest täiesti selge, et tuleks kududa kindad, mis oleksid omased kummalegi neist kihelkondadest. Kirja valimisest kujuneski kõige suurem mure. Ei Karula ega ka mitte Rõuge kihelkond ei saa ERMi lehel hiilata just kõva kindakirjakoguga ja ma ei leidnud mitte ühtegi sellist kirja, mis oleks minu meelest tulevase kandjaga kokku sobinud.
Kõnõli umma murõht Võro Instituudih ni Külli ütel', et täl ommaq kotoh perekunnast jäänüq kindaq, miä ommaq Karula kihlkunna veere päält. Ku näid kindit näi, sis tiidse, et naaq ommaqki õkvalt NAAQ, midä vajja. Mu elo läts viil lihtsämbs, ku Külli and' mullõ ka kirä, mille tä esi oll' varrampa kindilt maaha joonistanu.
Rääkisin oma murest ka Võro Instituudis ja Külli ütles, et tal on kodus perekonnast päranduseks jäänud kindad, mis on just Karula kihelkonnast (mis sest et äärealalt). Kui kindaid nägin, siis teadsin kohe, et need just ongi NEED. Mu elu veel lihtsamaks, kui Külli andis mulle ka kirja, mille ta ise oli juba varem kinnastelt maha joonistanud.
Originaalkindaq olliq kuatuq jämmembäst langast ja jämmembide vardidõga. Ku õigõhõ mälehtä, oll' näil kindil vast 70 silmä tsõõri pääl. Mu kindil, miä ommaq kuatuq 1,5 mm vardidõga 8/2 langast, om kiräjaol tsõõri pääl 100 silmä. Värves ommaq lambavalgõ, -hall ja -pruun.
Originaalkindad olid kootud jämedamast lõngast ja jämedamate varrastega. Kui õigesti mäletan, siis oli neil 70 silmust ringil. Mu kinnastel, mis on kootud 1,5 mm varrastega 8/2 lõngast, on kirjaga osal ringil 100 silmust. Värvideks on lambavalge, -hall ja -pruun.
Edimäst kõrda koi pässä, koh läts kindakiri edesi, mitte es olõq eräle pässäkirjä. Originaalkindit oll' hoolõga parandõt ni kindaots oll' hoobis üle ummeld, nii et olõ-s arvo saiaq, määnest otsakahandust oll' pruugit. Selle otsusti tetäq tavalidsõ katõ tahinga otsa.
Uus oli minu jaoks see, et pöidlal läks kinda põhikiri edasi, mitte ei olnud eraldi pöidlakirja. Originaalkindaid oli hoolega parandatud ja kindaots oli hoopis üle õmmeldud, nii et ei olnud võimalik aru saada, millist kindaotsakahandust oli kasutatud. Seepärast otsustasin teha tavalise kahe tahiga kahanduse.

Pilte jaos lainas' ummi kässi Aare.
Piltide jaoks laenas oma käsi Aare.

pühapäev, 19. märts 2017

Võõrad ja omad suled

Olõ hindäle ammuq-ammuq lavvakit tahtnuq. Mu miis võtt' as'a ette, mässäs' ni lihvse mitu päivä ni noq ommaq mul nii-nii ilosaq vahtrõst lavvaguq, koh pääl om puu ilo kõik nätäq. Ma es tiiakiq, et puu või niimuudu helkiq.
Olen endale juba ammu kõlasid tahtnud. Mu mees võttis asja ette, mässas ja lihvis mitu päeva ja nüüd on mul imeilusad vahtrapuust kõlad, kus peal on puidu ilu kenasti näha. Ma ei teadnudki varem, et puit võib nii läikida.
Noq tulõ õnnõ tetäq sääne "väikene" asi, et tulõ lavvakidega kudama ka oppiq.
Nüüd tuleb ainult kõladega kuduma õppida, seda ma ju ei oska.
Näütä iks midägi hindätettüt kah. Jo tükk aigu tagasi tei linadsõ köögiräti, kohe heegeldi pitsi viirde. Pits om tett ämmält saadust linadsõst niidist 0.6 mm heegelnõglaga.
Et mitte ainult oma mehe töö peal liugu lasta, näitan midagi enda tehtut ka. Juba tükk aega tagasi tegin linase köögiräti, kuhu heegeldasin äärde pitsi. Kasutasin ämmalt saadud linast niiti ja 0,6 mm heegelnõela.

laupäev, 11. veebruar 2017

Talvel talvine kudum

Väläh om tävveline talvõmuinasjutt, puuq ommaq nii ilosaq ni valgõq, et saaki-i muud ku väläh ollaq vai sis aknõst vällä vahtiq. Ni lõpus ummõhtõgi om ka hää süü paksuq kampsiq kapist vällä otsiq.
Väljas on tõeline talvemuinasjutt, puud on nii ilusad oma valge katte all, et ei saagi muud kui väljas olla või siis aknast välja vaadata. Ja lõpuks ometigi on põhjust kapist ka paksemad kampsunid välja otsida.
Kunagi trehvsi langapuuti ni näi sääl hääd pehmet langa (Silky Flammé), minkä man tiidse õkvalt, et taha taast pikembät tuunika muudu palmikidega vesti. Kudamist touksi kõik aig edesi ja ku noq viimädside jõulõ aigu taa langa vällä kouksi, sis kai inne, et kiä tuu hull küll oll', kiä säänest värvi langa ostsõ. Ni päält kilo ka viil. A et himo oll' iks pikkä vesti saiaq, koi taa valmis. Päält valmis kudamist sekä-i inämb värv kah.
Kunagi sattusin lõngapoodi ja nägin seal head pehmet lõnga (Silky Flammé), mille juures teadsin kohe, et tahan sellest pikemat tuunika moodi palmikutega vesti endale. Kudumist lükkasin aga järjest edasi ja kui nüüd napilt enne jõule lõnga kapist välja otsisin, ei mõistnud kuidagi, kes see hull oli, kes sellist värvi lõnga ostnud on. Ja veel üle kilo! No mis seal ikka, soov pika vesti järele oli alles, nii et kudusin selle valmis ka. Nüüd värv enam ei segagi :)
Tuhlassi netist tükk aigu oppusit, aq lövvä-s midägi, miä miildünü. Saa-s midägi, valõ keskmädse mustrõ vällä, võti vardaq, lõi silmussõq üles ni naksi üleväst alla kudama. No nii umbõs, ilma määndsegi proovilapilda. Vaihõpääl pruuvsõ sälgä ni mugu koi. Üles võttaq olõ-s kõrda kah vajja. Tuud olõ-i viil juhtunu, ku mul om kõrralinõ proovilapp ette kuat.
Otsisin tükk aega mööda netti õpetust, mis piisavalt meeldiks, aga ei leidnud midagi, mis mu ettekujutusega veidigi kokku läheks. Lõpuks valisin kuskilt keskmiseks mustriks ühe palmiku välja, lõin silmused üles ja hakkasin ülevalt alla kuduma. No üsna umbes, ei mingit proovilappi ega midagi. Vahepeal proovisin selga ja kudusin edasi. Lõpuks ei pidanud kordagi harutama, mida pole veel juhtunud, kui olen enne korralikult proovilapi kudunud.
Perämädses viil mi jäätünüide seebimullõ pilt. Talv om iks umbõ hää!
Lõpuks veel jäätunud seebimullide pilt. Talv on suurepärane!
Vestipildiq tekk' Aare, aitüma tälle!

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Omgina vahtsõnõ aastak pääle nakanu

Minevä aastaga alostusõ olliq mul küländ suurõq plaaniq, arvssi, et 2016. aastaga kua suuri asju. Aq lõpus läts, nigu läts. Mul oll' hoobis kõik aig tunnõq, et olõ-i kudamisõs sukugi aigu ni blogimisõs tahtmist. Ku noq kai minevä aastaga edimäst postitust, sis olõki-i kuiki hull - plaanih oll' kutaq üts Haapsalu sali, üteq kirikindaq, kleit, paar kampsi ja üts tuunika. Valmis saiq hoobis kats Haapsalu salit (seo ja seo), kirikindaq saivaq kah valmis, kleit ka. No tuunikat naksi kudama minevä aastaga viimädsil päivil ni noq piässi kiäki viil langaotsaq ärq käkmä. Kampsiq (päält üte) jäiväq külh kudamaldaq. Timahavvas olõ-i mul määndsidki suuri plaanõ, õnnõ üteq kirikindaq taha jälq kutaq.
Möödunud aasta alguses olid mul suured plaanid, kuidas 2016. aastal koon suuri asju. Tegelikult läks, nagu läks. Mul oli pidevalt tunne, et kudumiseks pole aega ega blogimiseks tahtmist. Kui nüüd aga möödunud aasta esimest postitust vaatasin, siis ei olegi asi kuigi hull - plaanis oli kududa üks Haapsalu sall, ühed kirikindad, kleit, paar kampsunit ja üks tuunika. Valmis sai aga hoopis kaks Haapsalu salli (see ja see), kirikindad said ka valmis, kleit ka. No ka tuunikat hakkasin möödunud aasta viimastel päevadel kuduma, nüüd peaks veel keegi selle otsad ära peitma. Kampsunid (peale ühe) jäid küll kudumata. Selleks aastaks mul suuri plaane pole, niipalju tean, et ühed kirikindad tahan jälle kududa. 
Ku minevä aastaga lõpuh ni seo aastaga alostusõh om pallodõh blogidõh nätäq hulga ilosit kuatuid asju, miäq kõik ommaq jõulukinkes lännüq, sis säänest asja mu blogih ei näe. Mi olõ jo mitu aastakka tennüq õnnõ loosipakiq ja nii omgina mul näüdätä õnnõ üts esi tett jõulukink. Paki pidi Fortuuna tahtmisõ perrä tegemä sõsara mehele ni koi tälle klapiga maavilladsõst langast kindaq. Oppusõ võti Eveli Kauri "Käsitööpäevikust".
Kui nöödunud aasta lõpus ja selle aasta alguses on paljudes blogides hulga ilusaid kootud-heegeldatud jõulukinke, siis minu blogis midagi sellist ei näe. Me oleme juba mitu aastat loosipakke teinud ja nii ongi mul näidata vaid üks isetehtud jõulukink. Paki tegin Fortuuna tahtel õe mehele ning kudusin talle klapiga kindad. Kindad kudusin maavillasest lõngast Eveli Kauri õpetuse järgi, mille leiab "Käsitööpäevikust".

Seo aastaga alostusõh koi latsõlõ viil üteq sukaq, lats tahtsõgi tavaliidsi juunligaidsi. Ega näid olõssigi-i mõtõt näüdädäq, aq tahtsõ tiikaq kah jaadaq umma torõdat pruuvmist: lasksõ edimäst kõrda puutrõl joonõkirä tetäq (lövvät siist). Panõt sissõ värviq ni max ni min juuni paksusõ ni nupivaotusõ pääle tetäs joonõkiri. Pruuvgõq kah!
Aasta alguses kudusin lapsele veel ühed villased sokid, ta tahtiski lihtsaid triibulisi. Ega neid polekski mõtet siin näidata, aga tahtsin teiega oma katsetust jagada: lasin esimest korda arvutil triibumustri teha (leiad siit). Söödad sisse värvid ja max ning min triipude paksuse ja siis nupuvajutuse peale saad triibumustri. Proovige ka!
A vast lövvä hindäst timahavva parõmba kudaja ja blogija!
Ehk leian endas sel aastal edukama kuduja ja blogija!