Teisipäev, 25. detsember 2012

Lats hiires

Lats oll' latsiaia jõulunäitemängih hiir ni tälle oll' vaia midägi, mink perrä arvo saiaq, et om hiir. Ma ku nõukaaigne inemine tulõ-s tuu pääleki, et minnäq suurõmbahõ puuti ni ostaq latsõlõ hiirekõrvaq. Tuu asõmal lätsi hoobis kangapuuti ja osti ündrigu ni kõrvu jaos rõivast. Kotoh korssi uma olõmaldaq umõblõmistiidmiseq kokko ni naksi latsõlõ ündrikku ni kõrvu umblõma. 
Laps oli lasteaia jõulunäidendis hiir ning talle oli vaja midagi, mille järgi tema olemust tuvastada. Mina kui nõukaaegne inimene ei tulnud selle pealegi, et minna poodi ning osta lapsele hiirekostüüm. Selle asemel läksin hoopis kangapoodi ja ostsin seeliku ja kõrvade jaoks kangast. Kodus tuli siis oma olematu õmblemisoskus kokku korjata ning valmis kahmatud materjalist midagi hiirelikku valmistada.
Tei taüskloššündrigu. Pido aos umbli ündrigu külge fliisist hanna. Aq et ma kujota-s ette, et mu nelä-aastaganõ nakkaski halli ündriguga käüma, tei taa õkvalt säändse, midä saa mõlõmbat piteh sälga pandaq. Tõnõ puu sai lillegaq.
Tegin rataskloššseeliku. Peoks õmblesin seelikule taha fliisist saba. Aga kuna ma ei kujutanud ette, et mu nelja-aastane halli seelikuga käima hakkaks, tegin seeliku korraga sellise, mida saab mõlemat pidi kanda. Teine pool sai lilleline.
Kõrvu jaos koi päävahru ümbre halli langaga toro, kohe külge umbli hallist ni roosast fliisist kõrvaq. Väega häste jäiväq hoitma.
Kõrvade jaoks kudusin peavõru ümber hallist lõngast toru, kuhu külge õmblesin hallist ja roosast fliisist kõrvad. Väga hästi jäid hoidma.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar