Neljapäev, 6. august 2015

Väljakutse

Kiire ja ringisahmimist täis juulikuine puhkusekuu on möödas ja olen jälle stabiilsemalt arvuti läheduses. Kõigepealt lahendan vanad võlad. Ülle esitas mulle juba pea kuu aega tagasi väljakutse, aga siiani polegi olnud mahti rahulikult arvuti taha istuda ja kirjutada, aga parem hilja kui mitte kunagi. 

1. Parim lapsepõlvemälestus?
Räägi, mis spontaanselt tuleb meelde.

2. Kas sinu lapsepõlvekodus või suguvõsas tehti käsitöid?

3. Kas sinu praeguses kodus on vanemate/vanavanemate valmistatud esemeid? Lisa mõni foto.

Ja minu vastused:

1. Ma olin lapsena täiesti vanaisalaps. Päris väiksena elasime me koos, aga muidu käis asi nii, et niikui suvi saabus, hakkasin ma nuiama, et mind Võrumaale vanaisa juurde trasporditaks. Nii et on täiesti loomulik, et kui parimale lapsepõlvemälestusele mõtlema hakkasin, tuli kohe meelde midagi seoses vanaisaga. Kas see nüüd just parim on, aga igati meeldiv siiski. Mu vanaisal oli säravoranž Moskvitš. Aeg-ajalt mõnel ilusal suvepäeval pakkis vanaisa mind autosse ja nii me selle uhket värvi masinaga mööda Võrumaa käänulisi kruusateid lasime. Sinna juurde käisid lood vanaisa juhtumitest kohalikel teedel (ta oli nimelt olnud höövlijuht ja nii oli tal pea iga teega isiklik suhe). Enamasti sõitsime me küll asja pärast - kas marjule või tädi Ella juurde, aga mõnikord käisime ka niisama Haanjas või Rõuges.

2. Mu suguvõsas on väga palju käsitööd tehtud. Mu Võrumaa vanaema olevat teinud kohe väga-väga palju, tema kohta kuulen lausa muinasjutulisi jutte sellest, mida kõike ta on teinud. Kõigepealt loomulikult kudunud. Vanaisa ikka rääkis, kuidas vanaema oli mõnikord bussi pealt tulnud, ei olnud lubanud endaga rääkida, vaid oli kohe läinud paberi juurde, et kirja panna ilus muster, mida ta bussis kellegi kampsuni peal oli näinud. Kord oli see ilus muster olnud tuttava inimese seljas ja vanaema oli küsinud mustrit, kuid inimene ei olnud andnud. Aga mõne nädala pärast oli mu vanaemal sama mustriga kampsun seljas olnud. Teine jutt, mis vanaema ja kudumisega kohe meelde tuleb, on see, kuidas vanaema olevat lapsena karjas käinud ja vanavanaema oli talle kaasa andnud vardad ja lõnga, et mis seal karjas ikka niisama passida, et koo samal ajal parem sokke, aga koo tugevasti, siis ei tule auk nii kergesti sisse. Ja vanaema oli siis kudunud tugevasti, nagu kästi, aga paraku nii tugevasti, et vardaid ei saanud muidu edasi kui kiviga koputades :) Ja siis oli vanaema veel õmmelnud. Ema on ikka rääkinud, kuidas ta oli nagu väike nukuke, kui vanaema talle enda õmmeldud riided selga pani. Ja loomulikult oli ta heegeldanud ja tikkinud. Ka voodipesu oli olnud kas vanaema enda heegeldatud vahepitsiga või siis tikandiga. Ja vaipu oli ka kudunud. Aga selle asja kurvast poolest räägin järgmise punkti all.
Ka mu teine vanaema - müüvanaema, nagu ma teda kutsusin (no tal olid lehmad) - kudus palju. Tema oli meie põhiline kindatootja. Ja et meil õega käed talvel külmetama ei hakkaks, kudus ta meile kahekordsed kindad. Oi, kuidas ma neid armastasin. 
Ka mu ema teeb ilusat käsitööd. Ta õmbleb väga hästi, mäletan, et lapsena õmbles ta meile isegi joped selga. Ja tema õmmeldud tekikotid ei olnud kunagi nii kõverate õmblustega kui hiljem poest ostetud. Loomulikult oskab ta kududa ka, aga meil on kujunenud tööjaotus - tema õmbleb ja mina koon. Aeg-ajalt mu ema heegeldab ja tikib. 

3. Ja nüüd see kurb asi, mida ma vanaema käsitööst rääkides mainisin - mitte midagi pole säilinud. Mu vanaema oli väga pikalt raskelt haige ja käsitööd enam ei teinud, aga kõik tema tehtud asjad olid pidevalt kasutusel ja kulusid lihtsalt läbi, katkised kampsunid-sokid on aga lõngaks tagasi saanud. Lapsepõlvest mäletan veel tema kootud vaipu ja tema heegeldatud pitsidega padjapüüre, aga neidki pole enam. Tean, et mu õde kannab veel üht tema kootud pluusi. Aga see-eest saan näidata oma ema tikitud piltidega ja loomulikult ka ema õmmeldud padjapüüre, mis meil pidevalt kasutusel on ja mis on minu suured lemmikud.
 
  
Esitan omakorda väljakutse Monikale ja Meelile.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar