Sokisadu

Mul om jõulukuus plaanih kutaq 6 paari sukkõ. Kolm ehk sis poolõq ommaq valmis saanuq. Kõik kolm ommaq kuatuq paikligust Novita langast

Mul on plaanis detsembriks kududa kuus paari sokke. Kolm ehk siis pooled on valmis saanud. Kõik kolm paari on kootud kohalikust Novita sokilõngast.

Edimäne paar om kuat Novita vast kõgõ tunnõtumbast sukalangast - 7 Veljestä. Koi sukkõ 3,5 mm vardidõga seo oppusõ perrä.

Esimene paar on kootud Novita vast kõige tuntumast sokilõngast - 7 Veljestä. Kudusin 3,5 mm varrastega selle õpetuse järgi. 

Novita 7 Veljestä om hää lang, ku om vajja tüü kipeste valmis saiaq. Olõ-i midägi halva taa langa kotsilõ üldäq, kuiki inämbält jaolt miildüs sukkõ piinümbäst langast kutaq.

Novita 7 Veljestä on hea lõng, kui kudum on vaja ruttu valmis saada. Pole midagi halba öelda selle lõnga kohta, kuigi tavaliselt eelistan sokkide kudumiseks peenemaid lõngu.

Tõnõ paar oma kuat Novita langast Nalle 3 mm vardidõga. Koi Dropsi oppusõ perrä, aq pall'o lühkümbä seerega. Nalle om and'sak lang - mõnõq värviq ommaq hääq ni küländ pehmeq, tõsõq aq tundusõq kässi vaihõl kuiki elolda. Kõgõ hullõmb oll' mu meelest valgõ, taa rohilinõ oll' vaihõpääline ja seenimaani kõgõ parõmb om olnuq kõllanõ.

Teine paar on kootud Novita lõngast Nalle 3 mm varrastega. Kudusin Dropsi õpetuse järgi, kuid palju lühema säägeosaga. Nalle on kummaline lõng - mõned värvid on head ja küllaltki pehmed, teised tunduvad käte vahel elutud ja kuidagi kanged. Kõige hullem on olnud valge, see roheline on vahepealne ja kõige parem on siiani olnud kollane.   

Kolmas paar om kuat Mustrimaailma foorumih salakudamisõ käügih. Koi Novita langast Pikkusisko 2,5 mm varrastega. Oppus om ilma iist saiaq siist. Perädü illos mustrõ mu meelest, taha hindäle ka säändsit sukkõ. 

Kolmas paar sokke on kootud Mustrimaailma foorumi salakudumisena. Kudusin Novita lõngast Pikkusisko 2,5 mm varrastega. Õpetus on saadaval siin ja täiesti tasuta. Imeilus sokimuster minu meelest, tuleb isu ka endale sellised kududa. 

Pikkusisko om näist kolmõst langast mu kimmäs lemmik - piinükene ja pehmeq. Timä värviq ommaq ka tõistsugumadsõq ku tõisil. Olõ-i selgit särävit värve (vähembält ma näe-s).

Pikkusisko om neist kolmest lõngast mu kindel lemmik - peenike ja pehme. Selle värvid on ka teistsugused ku teistel. Ei ole selgeid säravaid värve (vähemalt ma ei näinud).

And'sak, et naaq langaq ommaq kõik sama koostisega, aq iks nii esisugumadsõq.

Kummaline, et need lõngad on kõik sama sisaldusega, kuid siiski nii erinevad.

Tsirelililla

Suvõl tull' mul umbõ himo midägi puuvilladsõst langast kutaq. Otsusti tetäq imäle kampsi. Ja nii puultõist kuud tagasi, ku olliq viil häste lämmäq ilmaq, saigi taa valmis.

Suvel tuli isu midagi puuvillast kududa. Otsustasin teha emale kampsuni. Ja umbes poolteist kuud tagasi, kui olid veel erakordselt soojad ilmad, saigi see valmis. 

 Imä tahtsõ säänest küländ lak'a ni õkva joonõga kampsi.
 Ema soovil sai kootud lai ja sirge lõikega kampsun.

Langas om Dropsi tsirelililla Cotton Light. Olõ ka varrampa taast langast kudanuq ni telse langa julgõhõ netist. A ku langa kätte sai, olli külh veidü hiitünü. Mälehti taad langa ku hääd ni nõdralikku, aq lang, minkä ma sai, oll' kuiki lörts. Ni tõtõstõ, päält veidükest netih tuhnmist, tull'gi vällä, et Drops om taa langa koostist muutnuq. Egäs midägi, kampsi koi iks valmis, kuiki pelgä iks viil, et venüs umbõlõ vällä. No piämiq pässä, et taa nii olnu-s.

Lõngaks on Dropsi sirelililla Cotton Light. Olen ka varem sellest lõngast kudunud ja nii tellisingi julgelt lõnga neti kaudu. Kui lõnga kätte sain, oli küll veidi böö-tunne, sest mäletasin seda lõnga kui mõnusat ja veidi vetruvat, kuid lõng, mis minuni jõudis, oli kuidagi lörts. Ja tõesti, pärast veidikest netis tuhnimist selguski, et Drops pon selle lõnga koostist muutnud. Ega midagi, kampsuni kudusin ikka valmis, kuigi kogu aeg oli hinges kartus, et see kampsun venib küll ruttu koledasti välja. No pean pöialt, et mu kartus oleks asjatu.

Ka mustrõ om Dropsi varamust. Seo sis.
Ka muster on võetud Dropsi mustrikogust. See siis.

Pitsien aikaan

Kävemiq latsõga täämbä Naantalih. Muuhulgah oll' plaan minnäq Naantali muuseummi kaema näütüst "Pitsien aikaan". Olõ seo suvõ ju mõnõq kõrraq taa muuseumi ussõst müüdä kõndnuq ni mõtõlnuq, et tahtnuq taad näütüst nätäq, ja ku täämbä oll' Naantalihõ minõminõ, sis kävemigi ärq. Ja mul om ilmadu hää miil, et kävemiq. Katõh majah mitu tarõ täüt erinevit pitsõ. Mi latsõga saa-s muud ku õnnõ ohkiq, ku illos kõik om ja ku uskmada, et inemiseq ummi kässiga nii peenüid pitsõ tegeväq. Ja-jah, ka mu viieaastaganõ käve ja ohas, et külh om illos. Ja paistu, et mu 1,5mm heegelnõgõl om palk näide nõkluga võrrõldõh, minkäga üts jago pitsõ heegeldet oll'.

Väiküt ossa näütüsel olõvist pitsõst näütä tah kah.

Üts jago pitsõ oll' klaasi takah, nii et pildiq olõ-i kuiki hääq, külh aga ommaq taad pitsiq. Siist tõsõ pildi pääl om näütüses riiulitäüs nõnarätte, minkä sisse ma külh nuusata julgunu-s.

Ma esiki es tiiä inne, et nii pall'o erinevit pitsõ olõmah om. Näütüs om vallalõ viil seo kuu lõpuni, nii et kiä, Turu kanti tulõ, minkõ iks Naantalihõ kah.

Öökull või siiski Hello Kitty?

Nigu pia kõigile viieaastadsilõ tütrikile, om ka minu latsõlõ Hello Kitty väega miildüma nakanu. Ja ma mõtli, et kui ta õkvalt piät meil kotoh olõma, no olkõ sis esitettü, parõmb iks, ku poodist ostõtu vabrikukraam kiräga "Made in China". 

Nagu pea kõigile viieaastastele piigadele kohane, on ka minu tütarlapsele hakanud meeldima Hello Kitty. No ma siis mõtlesin, et kui see just peab meil kodus olema, siis olgu juba isetehtud, mitte poest ostetud vabrikutoode kirjaga "Made in China".

Latsõlõ ütle-s, et tälle taad tii ja ku tä täämbä poolikut kassi näkk', oll' tä kimmäs, et mä tii tälle kakku. No ku mustaq vurruq saiva tettüs, ja esieränis sis, ku lips päähä sai, oll' lats nõuh, et taa om siski Hello Kitty, mitte kakk.

Lapsele ma ei öelnud, et talle seda kassi teen ja kui ta poolikut tööd nägi, siis oli ta täiesti kindel, et tegemist on öökulliga. No kui see kahtlane tegelane ka vurrud külge sai, ja eriti siis, kui juba lips ka tehtud oli, nõustus laps, et tegemist on siiski Hello Kitty, mitte öökulliga.

Heegeldet om Schachenmayri Catania langast veidü vähämbä ku 3,5 mm heegelnõglaga (vana vinneaignõ nõgõl, koh olõ-i määnestki suurust pääl). Tei seo kassi oppusõ perrä, aq muudi taad nii, et vöödilisest kassist saigi Hello Kitty.

Heegeldatud on Schachenmayri Catania lõngast veidi vähema kui 3,5 mm heegelnõelaga (no vana nõukaaegne heegelnõel, kus ei ole mingit suurust peal). Tegin  selle kassi õpetuse järgi, aga muutsin seda nii, et triibulisest kassist sai Hello Kitty. 

Sõsara Anisette

Sõsar tahtsõ hindäle suvõs pitsmustrõga ni iist nöpsega pluusõt. Ja mul oll' õkvalt sobivahõ kotoh hää hulk puuvillast langa, miä oll' mul kunagi umast kleidist partiinumbrõ segähüse peräst üle jäänü ni minkäst es tiiä, midä kutaq.

Mu õde tahtis endale suveks pitsmustriga ja eest nööpidega pluusi. Ja mul oli kodus vägagi sobivalt paras kogus puuvillast lõnga, mis oli mul kunagi uma kleidi kudumisest üle jäänud (põhjuseks segadus partiinumbritega) ja millest ma ei teadnud, mida kududa.

Pluus om suurõmbalt jaolt kuat Red Hearti oppusõ perrä. Ku oppusõ perrä olõssi pidänü kudama eräle tüküq ni naaq perän kokko umblõma, sis taa oll' asi, midä ma sukugi tetäq es taha. Nii koigi kõrraga üteh tüküh ni umbli õnnõ käüsside alt. Raglaanikahanduisi ja põimmisõ man muutsõ ka veidükene. 

Pluus on kootud Red Hearti õpetuse järgi. Ainult et õpetuses soovitati kududa eraldi tükid, mis siis oleks tulnud hiljem kokku õmmelda. Et see oli asi, mida ma sugugi teha ei tahtnud, siis kudusin korraga ühes tükis ja õmblesin ainult varrukate alt. Raglaanikahanduste ja palmikute keeramise juures tegin ka natuke omaloomingut.   

Pruuksõ Dropsi langa Muskat, midä koi 4 mm vardidõga.
Kasutasin Dropsi lõnga Muskat, mida kudusin 4 mm varrastega.

Nöpsiq ommaq peri Tartu Vikli poodist. Ku ma sõsaralõ ütli, et osti tälle roosadõ lillega nöpsiq, oll' tä edimält iks peris hiitünü, aq ku näid nöpse näkk', sis miildüväq külh. Taa pildi pääl om värm kõgõ õigõmb, omgina sääne kerge lilla tooniga roosa.

Nööbid ostsin Tartu Vikli poest. Kui ma õele ütlesin, et ostsin ta pluusile roosade lilledega nööbid, oli ta alguses ikka päris hirmul, aga kui neid  nägi, siis meeldisid küll. Selle pildi peal on ka pluusi värv kõige õigem saanud, ongi selline kergelt lillaka varjundiga roosa.

Pluusõt saa-s sõsaralõ sälgä pruuvi inne, ku kõik jo kuat oll' (ja mi olõ-i samah suurusõh, nii et ka hindäle pruuvmisõst olõ-s määnestki api), aq mu suurõs rõõmus saigi edimädse kõrraga õkvalt hää. Aq et taa om sääne soonikulinõ mustrõ, sis naksi nöpse mant umbõlõ vallalõ kiskma, nii et pidi iist hõlmaq kokko umblõma, vallalõ jäi õnnõ kõgõ ülemädse nöpsi jago. A ku oppusõ pilti kaiaq, sis ma või kihvti võtta tuu pääle, et ka sääl ommaq hõlmaq kokko ummõlduq vai kuiki tõistmuudu kokko pantuq (mille muidu kõgõ ülemädse nöpsi alt kisk, aq koskilt muialt kisu-i).

Mul ei olnud võimalust proovida pluusi oma õele enne, kui see oli valmis kootud (ja ka endale proovimisest polnud mingit kasu, me pole kaugeltki samas suuruses), aga mu suureks rõõmuks sobis kui valatult. Ainult kuna tegemist on sellise soonikulise mustriga, siis hakkasid hõlmad nööpide juurest hirmsasti lahti kiskuma, nii et ei jäänud muud üle, kui õmblesin hõlmad kokku. Ainult kõige ülemine nööp jäi avatavaks. Aga kui nüüd õpetuse pilti vaadata, siis võiń kihla vedada, et ka seal on hõlmad kokku õmmeldud või kuidagi teisiti kokku pandud (miks muidu ülemise nööbi juurest kisub, aga kuskil mujalt mitte).

Oi ihana toukokuu

Käeh om külh jo hainakuu, a seenimaani ommaq näütämäldä sukaq, minkä nimes "Oi ihana toukokuu" ja midä koi sobivahõ lehekuuh.

Käes on küll juba juuli, kuid siiani on näitamata sokid, mil nimeks "Oi ihana toukokuu" ja mida kudusin igati sobivalt mais.

Sukaq lätväq häädtegemises üteh mahlakuuh kuatu Paabusaliga.

Sokid on kootud heategevuseks ja lähevad samasse heategevusprojekti aprillis kootud Paabusalliga. 

Sukaq ommaq kuatuq Tiina Kuu oppusõ perrä, miä om Ravelryh ilma iist saiaq.
Sokid on kootud Tiina Kuu õpetuse järgi, mis on Ravelrys tasuta saadaval.  

Langas Novita Nalle ja pruuksõ 3 mm vardit.
Lõngaks Novita Nalle ja kasutasin 3 mm vardaid.

Ilu inetuses

Ku Siiri Reimanni ja Aime Edasi "Haapsalu räti " raamat vällä tull', naas mullõ säält hinge kajagukiräga rätt ja miildü ta mullõ just mustalt, nigu raamatuhki om. Rätt tõi kuiki miilde musta luige. Noq sai ka esihindäle taa räti kuatus ja iks musta langaga. Täämbä kävemiq mehega Tõravere "ilosimbih" kotussih salist pilte tegemäh.

Kui Siiri Reimanni ja Aime Edasi "Haapsalu räti" raamat ilmus, hakkas mulle sealt väga meeldima kajakakirjaga rätt. Ja kujutasin seda ette just mustana, nagu see raamatuski on. Rätt tõi kuidagi meelde musta luige. Nüüd kudusin selle kirjaga räti ka endale ja ikka musta lõngaga. Täna käisime mehega Tõravere "kaunimates" paikades rätti üles pildistamas.

Seokõrd tei õkvalt oppusõ perrä. Ka veere heegeldi vähäkäügiga üle.

Seekord tegin ilusti õpetuse järgi. Ka ülemise ääre heegeldasin vähikäiguga üle, nagu raamatus õpetatud oli.

Alomast jako oll' põnnõv kutaq (ku 485 silmussõ luuminõ vällä arvada), sääl oll' nuppõ ja muudki, miä lasõ-s ikäv naadaq, aq keskmädse jao kudaminõ läts külh lõpus igäväs.

Alumist mustriga osa oli põnev kududa (kui alguses 485 silmuse ülesloomine välja arvata), seal oli ju nuppe ja muudki, kuid keskmise kajakakirja kudumine läks lõpuks küll igavaks.

Rätt uma piinü kirä ni langaga tuu väegagi häste miilde pildi, kuimuudu mõisapreiliq kunagi säändside rättega patseeriq võisõq.

Rätt oma peene kirja ja lõngaga toob vägagi selgelt silme ette kujutluspildi mõisapreilidest, kes kunagi selliste rättidega patseerida võisid.

Umal pildi pääle püüdmise käügil löüdsemiq, et jälleromantika om iks võimsa. Miis nimmäs' järgmäst pilti kuulja luigõ pildis. Ni perän ütel' viil, et sääne piinü ja illos asi tulõ nii jälle tausta pääl iks häste vällä. Mehe sõnnu perrä: "Nigu roos sitaunikuh".

Oma pildistusretkel leidsime, et koleromantika on ikka võimas. Mees nimetas järgmist pilti sureva luige pildiks. Ja ütles hiljem veel, et nii koledal taustal tuleb nii kauni asja ilu veel rohkem esile, ehk tema sõnu kasutades: "Nagu roos sõnnikuhunnikus".

Sali om kuat Dropsi langast Lace 3 mm vardidõga, aq iks tull' taa peris suur. Omgi hää end sinnäq sisse käändäq.

Sall on kootud Dropsi lõngast Lace 3 mm varrastega, aga tuli siiski päris suur. Noh, ongi hea end räti sisse keerata.

Siist pildilt om nätäq, ku ohku taa sali tegelikult om, mugu hällüs tuulõ käeh.
Siit pildilt on näha, kui õhuke ja õhuline see rätt on, muudkui kiikus ja lehvis tuule käes.

Umal käügil näimiq, et ka kiäki tõõnõ om sääl jälleh "kolhoosi"arhitektuurih illo nännüq.

Märkasime ka, et veel keegi on selles jäledas "kolhoosi"arhitektuuris ilu näinud.

Hiir

Uma viil aastagatagonõ mänguasju mitte tetäq tahtminõ pand noq minno hinnästki imehtämä. Om miildümä nakanu. Seokõrd sai valmis hiirekene.

Oma veel aastatagune vastumeelsus mänguasjade tegemisele paneb nüüd mind ennastki imetsama. On meeldima hakanud. Seekord sai siis valmis hiireke.

Taa hiir võlusi minno uma piinu (iks lipsiga ju), aq siski krutsklidsõ olõmisega. Saa-s kuiki jättä umalõ latsõlõ säänest tegemäldäq.

See hiir võlus mind oma peene (ikkagi lipsuga ju), kuid siiski krutskeid täis olemisega. Ei saanud kuidagi oma last sellisest toredast tegelasest ilma jätta.

Hiir om tett Little Muggles'i oppusõ perrä. Oppus om perädü selgehe kirotõdu. Soovita kaiaq ka timä tõisi oppusi, väega vahvaq mänguas'aq ommaq täl. Langas om Schachenmayri Catania. Hiirel pikkust 17 cm (ilma hannalda).

Hiir on tehtud Little Muggles'i õpetuse järgi. Õpetus on nii selgelt ja lihtsalt kirja pandud, et lausa lust oli teha. Muide, soovitan vaadata ka tema teisi õpetusi, tal on väga vahvad mänguasjad. Lõngaks on Schachenmayri Catania. Hiirel pikkust 17 cm (ilma sabata). 

Lats uutsõ nii väega hiirekese valmissaamist. Käve sagõhõhõ kaemah, kuimuudu edesi lätt, ja uursõ, määne jupp kohe lätt. Puulsalahuisi pruuvsõ juppõga veidi mängigi. Olõ tävveste kimmäs, et tegemisprotsessi nägemine ja tuust ossasaaminõ and mänguas'ale vurhvi manoq.

Laps ootas hiire valmimist väga. Käis pidevalt vaatamas, kuidas heegeldamine edeneb, ja uuris, millist juppi teen ja kuhu see hiljem läheb. Poolsalaja proovis juba juppidega veidi mängida. Olen täiesti kindel, et tegemisprotsessi nägemine ja sellest osasaamine muudab mänguasja lapse jaoks omamaks.

Eeläq võeti hiir igatahes miikaq üteh Turu liina keskao päivile ja laadule. Pildil omgi hiir tsillukõsõ puhkõpausi aigu.

Eile võeti hiir igatahes kaasa Turu keskaja päevadele ja laadale. Pildil ongi hiir väikese puhkepausi ajal.

Nimme hiirekesel viil ei olõq. A taasuunalinõ mõtlõminõ käü.
Nime hiirel veel pole, aga sellesuunaline mõte töötab.

Olive'i salaaed

Mustrimaailma foorumih kõrraldõdi lihtsä pitssalli salakudaminõ, egä nädäli annõti jupikõnõ mustrõst ni mi tiiä-s, määnest salli kuami. Saa-s jättä ossa võtmalda, tuud inämb et kunagi oll' ütest tõsõst salist üle jäänüq õkvalt paras hulk Raasiku ütekõrdset villast langa. Lõpus tull' vällä, et tegemist om Olive'i Aia salliga. 

Mustrimaailma foorumis korraldati lihtsa pitssalli salakudumine, igal nädalal anti jupikene mustrist ning me ei teadnud, millist salli koome. Ei saanud jätta osa võtmata, seda enam, et kunagi oli ühest teisest sallist üle jäänud just parajas koguses Raasiku ühekordset villast lõnga. Lõpuks tuli välja, et tegemist on  Olive'i Aia salliga.

Taa salli kudaminõ om tõtõstõ lihtsä, a heegelnõglaga maaha"kudaminõ" oll' jo rassõmb ni vinütamisest parõmb kõnõlõgi-i (nakka muidu pruukma sõnavarra, midä trükkü kuikimuudu kannahta-i), näpoots om nöpsnõklu pandmisõst igatahõs viil vallus. Ja tullõm' saa-s iks peris sääne, minkaga peris rahul võissiq ollaq.

Selle salli kudumine on tõesti lihtne, kuid mahaheegeldamine oli juba tüütum ning venitamisest parem ei räägigi (kardan, et hakkan sellega seoses vängeid ebatsensuurseid sõnu kasutama), sõrmeots on nööpnõelade panemisest igatahes ikka veel valus. Ja kui aus olla, siis ei saanud see äär ikka selline, millega päris rahule võiks jääda. 

Kuat 3 mm vardidõga, pitsijago 3,5 mm vardidõga. Langa läts 60 g ümbre.
Keskosa kootud 3 mm varrastega, pitsiosa 3,5 mm varrastega. Lõnga kulus 60 grammi kanti.
Kävemi latsõga täämbä kärekiili korjamah ni püüdse sis kõrraga salli ka pildi pääle. Ku mõtsast vällä saama naksimi, sis küsse lats kõrraga: "Miä taa om?" Tiiraa pääl oll' keräh kõgõ vähämb siug, kedä ma umah eloh olõ nännüq: kõgõ rohkõmb nii 20 cm pikk. 

Käisime täna lapsega maikellukesi korjamas, püüdsin siis korraga salli ka pildile. Kui metsast välja saama hakkasime, küsis laps korraga: "Mis see on?" Teeraja peal oli keras kõige väiksem rästik, keda olen näinud: pikkust oli tal kõige rohkem 20 cm.