Sõsara Anisette

Sõsar tahtsõ hindäle suvõs pitsmustrõga ni iist nöpsega pluusõt. Ja mul oll' õkvalt sobivahõ kotoh hää hulk puuvillast langa, miä oll' mul kunagi umast kleidist partiinumbrõ segähüse peräst üle jäänü ni minkäst es tiiä, midä kutaq.

Mu õde tahtis endale suveks pitsmustriga ja eest nööpidega pluusi. Ja mul oli kodus vägagi sobivalt paras kogus puuvillast lõnga, mis oli mul kunagi uma kleidi kudumisest üle jäänud (põhjuseks segadus partiinumbritega) ja millest ma ei teadnud, mida kududa.

Pluus om suurõmbalt jaolt kuat Red Hearti oppusõ perrä. Ku oppusõ perrä olõssi pidänü kudama eräle tüküq ni naaq perän kokko umblõma, sis taa oll' asi, midä ma sukugi tetäq es taha. Nii koigi kõrraga üteh tüküh ni umbli õnnõ käüsside alt. Raglaanikahanduisi ja põimmisõ man muutsõ ka veidükene. 

Pluus on kootud Red Hearti õpetuse järgi. Ainult et õpetuses soovitati kududa eraldi tükid, mis siis oleks tulnud hiljem kokku õmmelda. Et see oli asi, mida ma sugugi teha ei tahtnud, siis kudusin korraga ühes tükis ja õmblesin ainult varrukate alt. Raglaanikahanduste ja palmikute keeramise juures tegin ka natuke omaloomingut.   

Pruuksõ Dropsi langa Muskat, midä koi 4 mm vardidõga.
Kasutasin Dropsi lõnga Muskat, mida kudusin 4 mm varrastega.

Nöpsiq ommaq peri Tartu Vikli poodist. Ku ma sõsaralõ ütli, et osti tälle roosadõ lillega nöpsiq, oll' tä edimält iks peris hiitünü, aq ku näid nöpse näkk', sis miildüväq külh. Taa pildi pääl om värm kõgõ õigõmb, omgina sääne kerge lilla tooniga roosa.

Nööbid ostsin Tartu Vikli poest. Kui ma õele ütlesin, et ostsin ta pluusile roosade lilledega nööbid, oli ta alguses ikka päris hirmul, aga kui neid  nägi, siis meeldisid küll. Selle pildi peal on ka pluusi värv kõige õigem saanud, ongi selline kergelt lillaka varjundiga roosa.

Pluusõt saa-s sõsaralõ sälgä pruuvi inne, ku kõik jo kuat oll' (ja mi olõ-i samah suurusõh, nii et ka hindäle pruuvmisõst olõ-s määnestki api), aq mu suurõs rõõmus saigi edimädse kõrraga õkvalt hää. Aq et taa om sääne soonikulinõ mustrõ, sis naksi nöpse mant umbõlõ vallalõ kiskma, nii et pidi iist hõlmaq kokko umblõma, vallalõ jäi õnnõ kõgõ ülemädse nöpsi jago. A ku oppusõ pilti kaiaq, sis ma või kihvti võtta tuu pääle, et ka sääl ommaq hõlmaq kokko ummõlduq vai kuiki tõistmuudu kokko pantuq (mille muidu kõgõ ülemädse nöpsi alt kisk, aq koskilt muialt kisu-i).

Mul ei olnud võimalust proovida pluusi oma õele enne, kui see oli valmis kootud (ja ka endale proovimisest polnud mingit kasu, me pole kaugeltki samas suuruses), aga mu suureks rõõmuks sobis kui valatult. Ainult kuna tegemist on sellise soonikulise mustriga, siis hakkasid hõlmad nööpide juurest hirmsasti lahti kiskuma, nii et ei jäänud muud üle, kui õmblesin hõlmad kokku. Ainult kõige ülemine nööp jäi avatavaks. Aga kui nüüd õpetuse pilti vaadata, siis võiń kihla vedada, et ka seal on hõlmad kokku õmmeldud või kuidagi teisiti kokku pandud (miks muidu ülemise nööbi juurest kisub, aga kuskil mujalt mitte).

Oi ihana toukokuu

Käeh om külh jo hainakuu, a seenimaani ommaq näütämäldä sukaq, minkä nimes "Oi ihana toukokuu" ja midä koi sobivahõ lehekuuh.

Käes on küll juba juuli, kuid siiani on näitamata sokid, mil nimeks "Oi ihana toukokuu" ja mida kudusin igati sobivalt mais.

Sukaq lätväq häädtegemises üteh mahlakuuh kuatu Paabusaliga.

Sokid on kootud heategevuseks ja lähevad samasse heategevusprojekti aprillis kootud Paabusalliga. 

Sukaq ommaq kuatuq Tiina Kuu oppusõ perrä, miä om Ravelryh ilma iist saiaq.
Sokid on kootud Tiina Kuu õpetuse järgi, mis on Ravelrys tasuta saadaval.  

Langas Novita Nalle ja pruuksõ 3 mm vardit.
Lõngaks Novita Nalle ja kasutasin 3 mm vardaid.

Ilu inetuses

Ku Siiri Reimanni ja Aime Edasi "Haapsalu räti " raamat vällä tull', naas mullõ säält hinge kajagukiräga rätt ja miildü ta mullõ just mustalt, nigu raamatuhki om. Rätt tõi kuiki miilde musta luige. Noq sai ka esihindäle taa räti kuatus ja iks musta langaga. Täämbä kävemiq mehega Tõravere "ilosimbih" kotussih salist pilte tegemäh.

Kui Siiri Reimanni ja Aime Edasi "Haapsalu räti" raamat ilmus, hakkas mulle sealt väga meeldima kajakakirjaga rätt. Ja kujutasin seda ette just mustana, nagu see raamatuski on. Rätt tõi kuidagi meelde musta luige. Nüüd kudusin selle kirjaga räti ka endale ja ikka musta lõngaga. Täna käisime mehega Tõravere "kaunimates" paikades rätti üles pildistamas.

Seokõrd tei õkvalt oppusõ perrä. Ka veere heegeldi vähäkäügiga üle.

Seekord tegin ilusti õpetuse järgi. Ka ülemise ääre heegeldasin vähikäiguga üle, nagu raamatus õpetatud oli.

Alomast jako oll' põnnõv kutaq (ku 485 silmussõ luuminõ vällä arvada), sääl oll' nuppõ ja muudki, miä lasõ-s ikäv naadaq, aq keskmädse jao kudaminõ läts külh lõpus igäväs.

Alumist mustriga osa oli põnev kududa (kui alguses 485 silmuse ülesloomine välja arvata), seal oli ju nuppe ja muudki, kuid keskmise kajakakirja kudumine läks lõpuks küll igavaks.

Rätt uma piinü kirä ni langaga tuu väegagi häste miilde pildi, kuimuudu mõisapreiliq kunagi säändside rättega patseeriq võisõq.

Rätt oma peene kirja ja lõngaga toob vägagi selgelt silme ette kujutluspildi mõisapreilidest, kes kunagi selliste rättidega patseerida võisid.

Umal pildi pääle püüdmise käügil löüdsemiq, et jälleromantika om iks võimsa. Miis nimmäs' järgmäst pilti kuulja luigõ pildis. Ni perän ütel' viil, et sääne piinü ja illos asi tulõ nii jälle tausta pääl iks häste vällä. Mehe sõnnu perrä: "Nigu roos sitaunikuh".

Oma pildistusretkel leidsime, et koleromantika on ikka võimas. Mees nimetas järgmist pilti sureva luige pildiks. Ja ütles hiljem veel, et nii koledal taustal tuleb nii kauni asja ilu veel rohkem esile, ehk tema sõnu kasutades: "Nagu roos sõnnikuhunnikus".

Sali om kuat Dropsi langast Lace 3 mm vardidõga, aq iks tull' taa peris suur. Omgi hää end sinnäq sisse käändäq.

Sall on kootud Dropsi lõngast Lace 3 mm varrastega, aga tuli siiski päris suur. Noh, ongi hea end räti sisse keerata.

Siist pildilt om nätäq, ku ohku taa sali tegelikult om, mugu hällüs tuulõ käeh.
Siit pildilt on näha, kui õhuke ja õhuline see rätt on, muudkui kiikus ja lehvis tuule käes.

Umal käügil näimiq, et ka kiäki tõõnõ om sääl jälleh "kolhoosi"arhitektuurih illo nännüq.

Märkasime ka, et veel keegi on selles jäledas "kolhoosi"arhitektuuris ilu näinud.

Hiir

Uma viil aastagatagonõ mänguasju mitte tetäq tahtminõ pand noq minno hinnästki imehtämä. Om miildümä nakanu. Seokõrd sai valmis hiirekene.

Oma veel aastatagune vastumeelsus mänguasjade tegemisele paneb nüüd mind ennastki imetsama. On meeldima hakanud. Seekord sai siis valmis hiireke.

Taa hiir võlusi minno uma piinu (iks lipsiga ju), aq siski krutsklidsõ olõmisega. Saa-s kuiki jättä umalõ latsõlõ säänest tegemäldäq.

See hiir võlus mind oma peene (ikkagi lipsuga ju), kuid siiski krutskeid täis olemisega. Ei saanud kuidagi oma last sellisest toredast tegelasest ilma jätta.

Hiir om tett Little Muggles'i oppusõ perrä. Oppus om perädü selgehe kirotõdu. Soovita kaiaq ka timä tõisi oppusi, väega vahvaq mänguas'aq ommaq täl. Langas om Schachenmayri Catania. Hiirel pikkust 17 cm (ilma hannalda).

Hiir on tehtud Little Muggles'i õpetuse järgi. Õpetus on nii selgelt ja lihtsalt kirja pandud, et lausa lust oli teha. Muide, soovitan vaadata ka tema teisi õpetusi, tal on väga vahvad mänguasjad. Lõngaks on Schachenmayri Catania. Hiirel pikkust 17 cm (ilma sabata). 

Lats uutsõ nii väega hiirekese valmissaamist. Käve sagõhõhõ kaemah, kuimuudu edesi lätt, ja uursõ, määne jupp kohe lätt. Puulsalahuisi pruuvsõ juppõga veidi mängigi. Olõ tävveste kimmäs, et tegemisprotsessi nägemine ja tuust ossasaaminõ and mänguas'ale vurhvi manoq.

Laps ootas hiire valmimist väga. Käis pidevalt vaatamas, kuidas heegeldamine edeneb, ja uuris, millist juppi teen ja kuhu see hiljem läheb. Poolsalaja proovis juba juppidega veidi mängida. Olen täiesti kindel, et tegemisprotsessi nägemine ja sellest osasaamine muudab mänguasja lapse jaoks omamaks.

Eeläq võeti hiir igatahes miikaq üteh Turu liina keskao päivile ja laadule. Pildil omgi hiir tsillukõsõ puhkõpausi aigu.

Eile võeti hiir igatahes kaasa Turu keskaja päevadele ja laadale. Pildil ongi hiir väikese puhkepausi ajal.

Nimme hiirekesel viil ei olõq. A taasuunalinõ mõtlõminõ käü.
Nime hiirel veel pole, aga sellesuunaline mõte töötab.

Olive'i salaaed

Mustrimaailma foorumih kõrraldõdi lihtsä pitssalli salakudaminõ, egä nädäli annõti jupikõnõ mustrõst ni mi tiiä-s, määnest salli kuami. Saa-s jättä ossa võtmalda, tuud inämb et kunagi oll' ütest tõsõst salist üle jäänüq õkvalt paras hulk Raasiku ütekõrdset villast langa. Lõpus tull' vällä, et tegemist om Olive'i Aia salliga. 

Mustrimaailma foorumis korraldati lihtsa pitssalli salakudumine, igal nädalal anti jupikene mustrist ning me ei teadnud, millist salli koome. Ei saanud jätta osa võtmata, seda enam, et kunagi oli ühest teisest sallist üle jäänud just parajas koguses Raasiku ühekordset villast lõnga. Lõpuks tuli välja, et tegemist on  Olive'i Aia salliga.

Taa salli kudaminõ om tõtõstõ lihtsä, a heegelnõglaga maaha"kudaminõ" oll' jo rassõmb ni vinütamisest parõmb kõnõlõgi-i (nakka muidu pruukma sõnavarra, midä trükkü kuikimuudu kannahta-i), näpoots om nöpsnõklu pandmisõst igatahõs viil vallus. Ja tullõm' saa-s iks peris sääne, minkaga peris rahul võissiq ollaq.

Selle salli kudumine on tõesti lihtne, kuid mahaheegeldamine oli juba tüütum ning venitamisest parem ei räägigi (kardan, et hakkan sellega seoses vängeid ebatsensuurseid sõnu kasutama), sõrmeots on nööpnõelade panemisest igatahes ikka veel valus. Ja kui aus olla, siis ei saanud see äär ikka selline, millega päris rahule võiks jääda. 

Kuat 3 mm vardidõga, pitsijago 3,5 mm vardidõga. Langa läts 60 g ümbre.
Keskosa kootud 3 mm varrastega, pitsiosa 3,5 mm varrastega. Lõnga kulus 60 grammi kanti.
Kävemi latsõga täämbä kärekiili korjamah ni püüdse sis kõrraga salli ka pildi pääle. Ku mõtsast vällä saama naksimi, sis küsse lats kõrraga: "Miä taa om?" Tiiraa pääl oll' keräh kõgõ vähämb siug, kedä ma umah eloh olõ nännüq: kõgõ rohkõmb nii 20 cm pikk. 

Käisime täna lapsega maikellukesi korjamas, püüdsin siis korraga salli ka pildile. Kui metsast välja saama hakkasime, küsis laps korraga: "Mis see on?" Teeraja peal oli keras kõige väiksem rästik, keda olen näinud: pikkust oli tal kõige rohkem 20 cm.

Avitamiq näid, kiä hinnäst esi avita saa-i

Jo paar postitust tagasi ütli, et võta timahavva ossa katõst häätegemise projektist. Tõnõ näist om mõtõld Tartu Ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku latsiintensiivravi osakunnalõ. Mu jago hääd sai sääne:

Juba paar postitust tagasi ütlesin, et osalen sel aastal kahes heategevusprojektis. Ühe eesmärgiks on aidata Tartu Ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku lasteintensiivravi osakonna patsiente. Minu ports sai selline:

Pakih om sis titatekk, miä om kuat bambus- ja meriinolangast. Veereh om lagja ripskudõ ni keskeh om palokalehekiri. Ülemäste viirde heegeldi pitsi ni alomadsõ veere heegeldi niisamatõ üle.

Pakis on siis titatekk, mis on kootud bambus- ja meriinolõngast. Ääres on lai ripskude ning keskel on pohlalehekiri. Ülaäärde heegeldasin veel äärepitsi ja alumise ääre heegeldasin lihtsalt üle.

Sis om viil titamüts, miä om kuat Dropsi langast Merino Extra Fine seo oppusõ perrä, õnnõ et koi õkvalt tsõõrih, et es pidänü nakkama ildampa kokko umblõma.

Siis on veel titamüts, mis on kootud Dropsi lõngast Merino Extra Fine selle õpetuse järgi, ainult et kudusin mütsi kohe ringina, et õmblust vältida.  

Pakih ommaq ka nii nummõr 30 jalalõ sukaq Regia Silki sukalangast. Kuatuq ommaq sukaq 2,5 mm vardidõga.

Pakis on ka umbes nr 30 jalale sobivad sokid Regia Silki sokilõngast. Kootud on need 2,5 mm varrastega.

Tõnõ paar om suurõmbalõ, nii 38-39 lag'alõ jalalõ. Kuat Alevigist ostõtust meriinolangast.

Teine paar on suuremale, u 38-39 laiemat sorti jalale. Kootud on need Alevigist ostetud meriinolõngast.

Lisas viil lihtsäq suurõmbile latsilõ kuatuq kindaq, minkäq saa nööräga kokko tõmmadaq. Naaqki ommaq kuatuq Alevigist ostõtust meriinovilladsõst langast.

Lisaks on veel lihtsad suurematele lastele mõeldud kindad, mis saab nööriga ümber käe kokku tõmmata. Needki on kootud Alevigist ostetud meriinovillasest lõngast.

Ku no kiäki taht ka hindä puult midägi tetä, sis aigu viil om. As'aq plaanitas üle anda viil süküskuuh vai rehekuuh. Täpsembät teedüst taa kotsilõ, midä oodõtas, saa siist.

Kui keegi tunneb nüüd, et tahaks ka oma panuse anda, siis aega selleks veel on. Asjad plaanitakse üle anda alles septembris-oktoobris. Täpsemat infot selle kohta, mida oodatakse, saab siit. 

Tereq, maq olõ Päiv!

Saamiq tutvas, maq olõ Päiv. Päiv sai mu nimes tuuperäst, et minnu tetti sis, ku väläh oll' jo kevväi ja päiv paistu kõik aig, ja tuuperäst ka, et ma olõ ilosat kõllast värvi. Nigu päiv iks om.

Saame tuttavaks, mina olen Päiv. Päiv, mis on võro keeles päike, sai mu nimeks sellepärast, et mind tehti siis, kui väljas oli ilus kevad ja päike paistis kogu aeg, ja ka seepärast, et ma olen ilusat kollast värvi, nagu päiksele kohane on.

Olku no pääleki, et mu lats om jo 5-aastaganõ, maq olõ-i seenimaani üttegi mänguasja tennüq. Olõ näide tsillukõisi juppõ kudamist/heegeldämist ja kokkoumblõmist esiki pelänüq. Noq tull' sääne mõtõq, et olõssiq iks illos, ku mu latsõl mõni mu hindä tett mänguasi ka olnuq. Ja ku ma näi, ku rõõmsa mu lats taa kassikõsõ üle om, saa-i kuiki arvo, mille ma külh varrampa tälle üttegi tennü ei olõq.

Kuigi mu laps on juba 5aastane, pole ma siiani ühtki mänguasja teinud. Olen nende pisikeste juppide heegeldamist/kudumist ja kokkuõmblemist isegi kartnud. Aga nüüd tuli küll mõte, et mu lapsel siiski võiks olla ka mõni minu tehtud mänguasi. Ja kui ma nägin, kui rõõmus mu laps selle kassikese üle on, on veidi kahjugi, et ma varem talle ühtki lelu teinud pole.

Seo kassikõnõ paistus sääne veidi krants tegeläne ollõv. Õkvalt latsõlõ paras sõpr. Suurusõ poolõst passis kah häste - pikkust om täl 28 cm.

See kass on igati vahva tegelane, tundub selline krutskeid täis sõbrake olevat. Lapsele just paras kaaslane. Pikkust on tal ka sobivalt - 28 cm.

Heegeldät om Päiv Miya langast seo oppusõ perrä.
Heegeldatud on Päiv Miya lõngast selle õpetuse järgi. 

Paabusall

Taa sali man saivaq kokko kats ammust plaani. Kõgõpäält mustrõ, minkäle olli jo tükk aigu tagasi silmä pääle pandnu, ja sis lang, minkä lillakasroosa vai roosakaslilla värv naas' mullõ nii väega miildümä, et saa-s kuiki taad puuti jättäq. 

Selle räti juures said kokku kaks ammust plaani. Kõigepealt muster, mis oli mulle juba ammu silma jäänud ja mille kohta teadsin, et kunagi selle ka koon, ja siis lõng, mille lillakasroosa või roosakaslilla värv hakkas mulle nii väga meeldima, et ei saanud seda kuidagi poodi jätta.

Kuiki inämbäste jääväq säändseq lainelidsõq mustrõq ilosambaq pikä joosuga kiriväst langast, tiidse, et taha taad kutaq ütevärvilidsõst ja õrna värviga langast. Peris häste passissõq kokko mu arvatõh.

Kuigi tavaliselt jäävad sellised lainelised mustrid efektsed pika jooksuga kirjust lõngast, teadsin, et seda mustrit tahan kududa ühevärvilisest ja lisaks veel õrna värviga lõngast. Saigi päris hea mu meelest.

Kuatuq om sali Monika Kullaranna mustrõ perrä 4 mm vardidõga. Langas oll' Võrolt Hõbõnöpsist ostõt Leedu villanõ. Langa oll' mul 200 grammi, aq peris mustrõ lõpuni taaga kutaq saa-as, lõpust jäi peris pall'o ritu kudamaldaq. Tuust huulmaldaq om sali hää piikusõga.

Kootud on rätt  Monika Kullaranna mustri järgi 4 mm varrastega. Lõngaks on Võrust Hõbõnöpsist ostetud Leedu villane. Lõnga oli mul 200 g ja kuigi õpetuse järgi oleks pidanud sellest jätkuma, ei saanud ma siiski sellega mustrit lõpuni kududa, vaid lõpust jäi päris palju ridu kudumata. Sellest hoolimata on rätt hea pikkusega. Oleks lõnga kogu mustri pikkuseks jätkunud, olekski rätt vast liiga pikk saanud.

Timahavva võta ossa katõst häädtegemisest. Sali om kuat näist üte jaos.
Võtan sel aastal osa kahest heategevusprojektist, rätt on kootud neist ühe jaoks.

Hip-hip-hurraa!

Hip-hip-hurraa! Sutaq-i esi kah uskõq, aq valmis saivaq!  Jo põimukuuh kirodi, et naksi näid kindit kudama ja et piinüide vardidõga kudamine võtt umbõlõ aigu. Nojah, ku mä edimält arvassi, et kua sõrmkindaq, sis vaihõpääl naksi vägüse paistuma, et mul olõssi väega säändsit randmidõ lämmistäjit vajja. Aq anna-s taalõ tundõlõ perrä ja koi hoopis rusikkindaq. Sõrmkindaq jäiväq  ärq tuuperäst, et pelässi,et sõrmõq tulnuq pall'o kitsaq. 

Hip-hip hurraa! Ei suuda ka ise uskuda, aga valmis said! Juba augustis kirjutasin, et hakkasin neid kindaid kuduma ja et peenikeste varrastega kudumine võtab ikka meeletult aega. Nojah, kui ma alguses arvasin, et koon sõrmikud, siis vahepeal hakkas mulle vägisi tunduma, et mulle oleks hirmsasti selliseid randmesoojendajaid vaja. Õnneks ei andnud ma sellele tundele järele ja kudusin hoopis labakud. Sõrmikud jäid kudumata seepärast, et kartsin sõrmed liiga kitsad tulevat.

Tegelikult ei ole näih kindih kirikindide jaos sukugi pall'o silmi üte tsõõri pääl: 90. Õnnõs ommaq mul küländ peenükeseq käeq ja naaq kindaq mahussõq mullõ iks ilosahõ kätte. Ja külh ommaq lämmäq. Nakka vai vahtsõst talvõ uutma.

Tegelikult ei ole nendel kinnastel kirikinnaste kohta üldse palju silmi ringil: 90. Õnneks on mul küllaltki peenikesed käed ja nii mahuvad kindad mulle ikka ilusti kätte. Ja küll need on soojad! Hakka või uuesti talve ootama.

Pässäkirja olõ-s raamatuh nätäq ja nii mõtli taa esi vällä. Peris hää sai mu meelest.
Pöidlakirja ei olnud raamatus näha ja nii mõtlesin selle ise välja. Päris hea sai, vähemalt mu enda meelest.

Kirä võti Maruta Grasmane raamatust "Latvieša cimdi". Taa om Vidzeme kiri. Nii et mu edimädseq täüskasunuide kirikindaq ommaq hoopis Läti kiräga. 

Kiri on leitud  Maruta Grasmane raamatust "Latvieša cimdi". Tegemist on Vidzeme kirjaga. Nii et mu esimesed täiskasvanute kirikindad on hoopis Läti kirjaga. 

Koi 1 mm vardidõga. Olõ-s kõgõ parõmbaq vardaq ja paendu väega lihtsähe kõvõras. Pildilt omgi nätäq, määndseh kõrrah vardaq olliq, ku kudamisõ lõpõdi. Ja ausahõ, näid sai iks ka kudamise aigu õgvõmbas tagasi aetus.

Kudusin 1 mm varrastega. Paraku ei sattunud mulle kätte kõige paremad vardad, vaid sellised, mis läksid ikka väga kergelt kõveraks. Pildilt on näha, mis konditsioonis olid vardad, kui kudumise lõpetasin. Ja ausõna, ikka päris tihti ajasin neid sirgemaks tagasi.

Kindaq saivaq veidükene pall'o kangõq. Taa om vist külh perämäne kõrd, ku 1 mm vardidõga kolmõ langaga kua. A säändsit kindit saa-s ju kuiki üles tõmmadaq.

Kindad said veidi liiga kanged, see on vist küll viimane kord, kui 1 mm varrastega kolme lõngaga koon. Aga paraku ei olnud minul sellist iseloomu, et need kindad üles harutada ja veidi jämedamad vardad võtta.

Kevad ja talv käsikäes

Ku ilmaq lämmämbäs lätsiq, tull' vällä, et latsõlõ ommaq kõik keväjämütsüq väiküs jäänüq. Niimuudu tull' sis kipeste vardaq võttaq ja latsõlõ vahtsõnõ müts kutaq. Kaimiq  üteh netist mütse ni tä arvas', et taht midägi säänest. Otsõ sis langajääke korvist puuvillast langa ja koi juunilidsõ ja pikä mütsü. Latsõ meelest oll' muiduki kõgõ tähtsämb taa, et tutt ka iks olõssiq.

Kui ilmad soojemaks läksid, selgus, et lapsele on kõik kevadised mütsid väikseks jäänud. Nii tuligi vardad haarata ja kiiresti uus peakate kududa. Vaatasime koos netist mütse ja ta ütles, et tahaks midagi sellist. Leidsin lõngajääkide korvist puuvillast lõnga ja kudusin triibulise ja pika mütsi. Lapse meelest oli muidugi tähtsaimaks tutt.

Müts om kuat Miya langast, miä jäi üle seost pluusõkõsõst.
Müts on kootud Miya lõngast, mis jäi üle  sellest pluusikesest.

Imä tahtsõ jo minevä aastaga hindäle valgõt ja ümärigu kujoga talvõmütsü. Ku imä sünnüpäiv lähkümbähe naas tulõma, tull' taa tahtminõ mullõ miilde.

Ema tahtis juba möödunud talvel valget ja ümara kujuga talvemütsi. Kui tema selleaastane sünnipäev lähenema hakkas, tuli mulle see soov meelde. 

Müts om kuat siist peri oppusõ perrä Garnstudio langast Alpaca Classic, midä inämb ei tetäq, aq midä mä olli varadsõmbast aost 2 tokki kindide jaos hoitnuq. Naaq kats tokki lätsiq piä ärq kah. Taa Alpaca Classic lang om iks umbõ hää - pehmeq ja lämmi. Saa-i arvo, mille taad inämb ei tetäq.

Müts on kootud  siit pärit oleva õpetuse järgi Garnstudio langast Alpaca Classic, mida enam kahjuks ei toodeta, kuid mida ma olin varasemast ajast kinnaste kudumiseks 2 tokki hoidnud. Need kaks tokki saidki nüüd mütsiks, õige veidi jäi üle ka. Seda lõnga saab küll ainult kiita - pehme ja soe. Mitte ei saa aru, miks seda lõnga enam ei toodeta.